Tallinna-Tartu kiirtee, ühtsuse sümbol

Välismaailmast vaadates on Eesti suunanäitajaks e-riigina. Ent rahvuse ja rahva ühtsustunde jaoks on riigi füüsiline infrastruktuur bittidest ja baitidest märksa olulisem.

President Lennart Meri võttis enam kui tosin aastat tagasi ühes intervjuus tabavalt kokku meie väikese rahva olemuse – rahval on alati midagi vaja, mille üle ta võiks uhkust tunda ja millega ta võiks ennast samastada. Nendeks sümboliteks on sageli kujunenud meie spordisangarid, aga ka abstraktsemad mõisted nagu näiteks julgeolek, mis tagab vabaduse. Kuid on veel ka füüsilised sümbolid, mis on omal kombel lähedased kõigile ja puudutavad igaüht.

Eesti riik on maailma silmis suunanäitaja küsimustes, mis puudutavad kõike IT- ja e-eluga seonduvat. Kuid kas ka meile endile piisab teadmisest, et kõikjal on ülikiire internet ning enamik igapäevaeluks vajalikke teenuseid on kättesaadavad e-Eesti vahendusel. Võib-olla globaalses kontekstis on see tõesti piisav ja loob meie ettevõtjatele hea taustafooni läbilöögiks maailma turgudel, kuid rahvuse ja rahva ühtsustunde jaoks on meie riigi füüsiline infrastruktuur bittidest ja baitidest kordi olulisem.

21. sajandi alguse üheks märksõnaks on kogu maailmas liikumise kiirus ja mugavus. Ka paljud investeerimisfondid panustavad ainult neisse ettevõtteisse, mis asuvad maksimaalselt 2-3 lennu- või sõidutunni kaugusel. See on aja märk.

Kolm põhilist sümbolit. Alates üheksakümnendatest on Eesti infrastruktuuri valdkonnas kolm põhilist sümbolit, mida kordamööda ja korraga kummardatakse – Tallinna-Tartu kiirtee, Rail Balticu kiirrong ning lennukompanii Estonian Air. Uuringute järgi on nad meile kõigile vajalikud, kuid mitte ilmtingimata majanduslikult tasuvad. Samas, kas oma ajastu võimsad märgid – püramiidid Egiptuses, Akropol Kreekas või Niguliste kirik Tallinna vanalinnas – olid majanduslikult tasuvad? Otseselt ilmselt mitte, aga ometi on need muutunud oma rahva püsivuse sümboliks. Tundub, et ülalnimetatud kolme sümbolit vajame muu hulgas ka selleks, et tunda end täisväärtusliku Euroopa rahvana. Neil, kellega me end võrdleme, on sellised asjad olemas.

Seega - kas valida esimene, teine või kolmas? Kuid ehk on mõistlik nad kõik ette võtta, et meil oleks ühtne eesmärk, kuhu rühkida. Mäletame ju veel kõik, kui hea oli hommikuti ärgata uskumise ja teadmisega, et varsti saame endale NATO, Euroopa Liidu ja ühisvaluuta euro. Lisaks praktilisele väärtusele kandis nende eesmärkide poole püüdlemine sümbolitele sarnaseid elemente.

Loomulikult pole Eesti ainus valikute koht infrastruktuur. Eelpoolnimetatutega konkureerivad ka sellised sümbolid nagu toppav haldusreform, nüüdseks juba kerkiv Eesti Rahva Muuseum, maksusüsteemi muutmine. Paljuski on aga just taristu see, mis loob aluse ja võimalused muudeks suurteks ettevõtmisteks. Kiire rongiühendus nii riigi sees kui naabritega, lennuühendus maailma ning kaht Eesti suuremat linna siduv mugav maantee on nii äri- ja tööelu, haridust kui ka vaba aja sisustamist silmas pidades A ja O.

Elades ise Tartus, sõidan juba kümmekond aastat 50-60 korda aastas Tallinna ja tagasi. Tavaliselt autoga, aga vahel ka bussi või rongiga. Selle ajaga on riik ja kaasliiklejad suutnud reisimist oluliselt mugavamaks muuta – tee on sile, liikluskultuur on paranenud, rongi- ja bussitransport samuti. Tammelinnas autosse istudes unistan aga ikka sellest, et pärast liiklustiheduse poolest oluliselt lihtsama esimese teeosa läbimist saan edasi sõita 120kilomeetrise tunnikiirusega lennujaama. Ja istuda seal Estonian Airi lennukile, mis viib mind otse New Yorki.Majandusinimese ja ettevõtjana olen kaugel arvamusest, nagu oleksid „eelarvetasakaal“, „maksusüsteemi stabiilsus“ ja „riigivõlg“ pelgalt tavainimeste hirmutamiseks välja mõeldud sõnad. Eesti riigivõlg on kaugel kriitilisest tasemest ja meie maksusüsteem pigem takistab riigi strateegiadokumentides kirjeldatud töökohtade loomist ja firmade kasvatamist, kui soodustab seda.

Kas me peaksime sellises olukorras võtma laenu Tallinna-Tartu kiirtee ehituseks? Võib-olla mitte praegu. Küll aga on aeg loobuda esimesed 15 aastat töötanud, kuid tänaseks ajale jalgu jäänud dogmadest ning muuta oma ettevõtluskeskkond selliseks, et riigina suudame finantseerida ka vääriliste sümbolite ehitust. Kui vajalike ümberkorraldustega kaasneb ajutine kulude kasv või maksutulude vähenemine, siis selle finantseerimiseks võib laenu võtta küll.