Venemaa muutub seest ja väljast

Venemaa vastu kehtestatud majandussanktsioonid, eriti aga Venemaa enda poolt seatud embargo mitmetele sisseostetud põllumajandussaadustele ja toiduainetele on sundinud idanaabreid otsima uusi turge. Mitmete toiduainete nõudlus ületab Venemaal toodetut, mistõttu peavad nad importima üle 40% vajalikest toiduainetest. Kõige enam mõjutab  embargo Venemaal mitmete liha- ja piimatoodete kättesaadavust.

Möödunud aastal läks 10% EL toiduainete ekspordist Venemaale. Venemaa on EL jaoks suurim puu- ja köögiviljade tarbija ning globaalselt üks olulisemaid kala, liha ja piimatoodete sisseostjaid. Eesti kaupade koguekspordist moodustavad embargo all olevad kaubad alla protsendi, kuid Venemaale suunatud ekspordist 16%. Embargo avab paraku nüüd võimalused teistele turgudele, aga ka Venemaa enda kohalikele tootjatele.

Venemaal on kiiresti tarvis viia sanktsioonidega vähenev toiduainete pakkumine paremasse kooskõlla nõudlusega. Mida kauem sellega venitatakse, seda enam toiduainete hinnad tõusevad. Sisseveoembargo lisab ka hoogu niigi juba kiirenevale inflatsioonile. See võib sundida keskpanka taas intressimäärasid kergitama, mis omakorda mõjuks kahjulikult investeeringutele. Venemaa valitsus plaanib teha koostööd jaekaubanduskettidega, et parandada toiduainete kättesaadavust, samal ajal aga piirata toiduainete hinnatõusu. Sisuliselt tähendab see plaanimajandusele tagasiminekut. Toiduainete kättesaadavust parandatakse ühest küljest uute turgude kaudu, teisest küljest aga kohaliku toodangu suurendamisega. Viimane annab aga mõningase panuse Venemaa viletsas seisus majandusse ning peaks parandama kohalike tootjate toetust Venemaa poliitika suunal. Toiduainete hinnatõusu kontrollimise abinõu on aga veel selgusetu. Kui seda hakatakse tegema juurdehindluste piiramisega, oleks see ränk hoop jaekaubandusettevõtetele. Jaekaubanduse müügi kasv on Venemaal pikka aega aeglustunud ning toiduainete jaemüük oli mais ja juunis juba languses. Nõrk rubla muudab sisseostetud toidukaubad kallimaks, reaalpalga kasv on aga tublisti aeglustunud.

Venemaa alustas ettevalmistusi oma kauba- ja tooraineturgude mitmekesistamiseks ning võimalike geopoliitiliste riskide maandamiseks juba enne sanktsioonide kehtestamist. Pärast 20 aastat kestnud läbirääkimisi allkirjastasid Venemaa (Gazprom) ja Hiina gaasitarnelepingu, mille järgi hakkab Venemaa eksportima Hiinasse maagaasi alates 2018. Muuseas loodab Venemaa selle lepinguga Hiinalt suuremat tuge suhtlemises USA ja ELiga. Samas eeldab selline tarne mahukaid investeeringuid ligikaudu 5000 kilomeetri pikkuse gaasitoru ja muu taristu ehitamiseks.

Mai lõpus kirjutasid Venemaa, Valgevene ja Kasahstani juhid alla Euraasia Majandusliidu loomisele, mis käivitub ametlikult järgmise aasta algusest. Sellega tekib 170 miljoni elanikuga majandusliit (võrdluseks, Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni inimese), mille SKP koguväärtuseks on 2 triljonit eurot. See moodustab aga vaid 15% EL omast (rahvastik 34%). Samas on oma kindlat huvi liiduga ühinemiseks näidanud üles veel Armeenia, Kirgiisia ja Tadzikistan. Kindlasti ei ole see ainult majandusliit, vaid suund võetakse ka suurema poliitilise, sõjalise ja kultuurilise integratsiooni poole. Niisiis on tegemist osade endiste liiduvabariikide taasintegreerimisega. Putini unistustes seisab selline suurem liit kunagi võrdsetel alustel Euroopa Liidu, USA ja Hiinaga.

Praegu on nii Valgevene kui Kasahstan teatanud, et nad jätkavad Venemaa poolt embargo all olevate Euroopa Liidu toiduainete importimist. Valgevene on küll ametlikult lubanud kaitsta sanktsioneeritud toiduainete edasisaatmist Venemaale, kuid tõenäoliselt liiguvad väiksemad kogused ikkagi üle piiri. Valgevene loodab nüüd oluliselt suurendada oma toiduainete eksporti Venemaale, peamiselt pastatooteid, köögivilju, toidukaupu ja kondiitritooted.

Venemaa plaanib suurendada oma teravilja eksporti Egiptusesse. Samal ajal on kavas aga suurendada sealt teiste põllumajandussaaduste (peamiselt apelsinid, kartul, sibul jms) importi, mis peaks kompenseerima umbes poole embargo all olevatest vastavatest kaupadest. Viimasel külaskäigul Egiptusesse arutasid Putin ja Egiptuse president al-Sisi isegi vabakaubandustsooni loomist Egiptuse- Venemaa-Valgevene-Kasahstani vahel. Samuti Egiptuse transpordi logistikakeskuse ülesseadmist Venemaa Mustamere rannikule ja Venemaa tööstuskeskuse asutamist Egiptuses.

Huvitav olukord on Türgiga, kes loodab nüüdses uues geopoliitilises olukorras pikaajalist positiivselt kaubanduslikku koostööd Venemaaga. Türgi alustas Venemaaga kaubanduskoostöö läbirääkimisi tegelikult juba enne sanktsioonide kehtestamist. Türgi on ELi kandidaatriik, samuti NATO ja OECD liige, mis võib praeguses olukorras Venemaale lähenemisega pingeid tekitada. Türgi on Venemaale oluline toiduainete eksportija (möödunud aastal 1,3 miljardit eurot). Türgi ekspordiliidu sõnul olevat pärast EL ja USA kehtestatud sanktsioone Venemaa nõudlus nende kaupade järele oluliselt suurenenud.

Venemaa paistab olevat tasapisi aru saamas, et selle majandusele ei ole liialt suur sõltuvus toorainete (peamiselt maagaas ja nafta) ekspordist kasulik. Juuli lõpus kurtis Medvedev välisriikides asuvatele Venemaa kaubandusesindajatele, et Venemaa 1,5protsendiline tööstuskaupade ekspordi osakaal maailmas ei rahulda teda. Venemaa majandus tulevat praegusest, peamiselt tooraine eksportijast suunata rohkem tööstuskaupade väljavedajaks. Eelkõige pidas ta silmas masinate ja seadmete, kõrgtehnoloogia ja teadusmahukate kaupade eksporti. Selleks on plaanis hakata tööstustoodete eksporti rohkem toetama. Ühesõnaga, Venemaal on plaanis muuta oma majandusmudelit, et majandusisolatsiooniga toime tulla. See aga tähendab, vähemalt praegustes plaanides, ka tehnoloogia impordi vähendamist ning majanduskasvu tekitamist üha rohkem kodumaiste ressursside arvelt.

Praeguses uuenenud geopoliitilises olukorras on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) põhimõtetele (WTO kaubanduspartnerid ei diskrimineeri üksteist, välisriike ja kohalikke koheldakse võrdsetel alustel jne) kahjuks selg keeratud. Loodetavasti ajutiselt. Samas, kas Euroopa Liidul, USAl ning Venemaal on selge arusaamine ja plaan, kuhu selline kaubandussõda võib välja viia? Lähiajal on mõned asjad selged: Venemaa ja tema embargoga seotud kaubanduspartnerite majanduskasv aeglustub või majanduskasvu taastumine pidurdub. See puudutab ka Eestit, teisi Balti riike ja Soomet. Putini põhimõttelist meelemuutust sanktsioonide mõju abil on naiivne loota. Selleks on tal liigagi palju kaalul.