Sõltumatu Vene meedia Eestis kättesaadavaks

USA presidendi Barack Obama eilne visiit Eestisse tõi oodatud sõnumi: me ei ole enam mitte kunagi üksi, Eesti on NATOsse kuuluva riigina teisenenud olukorras kindalt kaitstud.

Äripäeva meelest ei vabasta see meid aga kohustusest ise oma julgeoleku üle sügavamalt järele mõelda ja ise järjepidevalt panustama sellesse, et võiksime end Venemaa naabrina turvaliselt tunda. Ukraina sõja taustal on Eestil viimane aeg endale aru anda, et tegelikult on meie suurim julgeolekuoht need siinsed elanikud, kes ei tunneta end Eesti riigi osana, ei pea Eestit vaimses mõttes oma koduks. Kes elavad Putini-meelse propagandamasina mõjuväljas, ei jälgi eestikeelset inforuumi ega ingliskeelset meediat ega esita endale  küsimust, kas ajakirjandusena pakendatud toode on ka päriselt ajakirjandus või paistab sellea vaid välise vormi poolest.

Pronksiööde järel välja käidud venekeelset telekanalit ei suudetud käima tõmmata siis ja ka praegu on selle käivitamine takerdunud poliitilisse otsustamatusse ja rahapuudusse. Äripäeva toimetuse meelest ei olegi aga sel ettevõtmisel kuigivõrd mõtet: Putini-meelse meediaga ei suuda see võistelda niikuinii. Küll aga oleks reaalset ja praktilist kasu sellest, kui meie kaabelvõrkudes oleksid paremini kättesaadavad, sisule vastavalt esitletud ja miks mitte ka müügitöö kaudu paremini tutvustatud Venemaa enda sõltumatud telekanalid, nt Dožd. Samuti võiks Eestis trükkida ja müüa Novaja Gazetat ning edastada FM-lainepikkusel Ehho Moskvõ raadiojaama – samuti professionaalsed ja sõltumatud infokandjad. Nimetame siin reas veel ärilehte Vedomosti, Peterburi ärilehte Delovoi Peterburg ja venekeelset Forbesi.

Praegu oleme absurdses olukorras: Eestis on lihtsamini kättesaadav Kremli propaganda, sõltumatu professionaalne meedia aga seevastu raskesti ligipääsetav. Nii oleme diskrimineerinud siinset venekeelset elanikkonda võrreldes nt Moskva ja Peterburi meediatarbijatega. Ent selle asemel, et ise venekeelset meediat rajada, võiksime toetada ja paremini vahendada seda sõltumatut meediat, mis venekeelsena juba olemas on. Selle paremale esitlemisele, tutvustamisele ja vahendamisele Eestis võiks isegi maksumaksja raha kulutada.

Ukraina sõja kogemus õpetas, et tänapäeval ei pruugi sõda alata selle väljakuulutamise ja võõrriigi vägede marssimisega üle piiri, vaid hoopis sellega, et teine riik initsieerib kohalikku elanikkonda ära kasutades ebastabiilsust, mis viib hiljem verevalamiseni ja seab ohtu riigi püsimajäämise.  Ent peale selle võiksid Ukraina sündmused olla ka õpetanud, et vaimse kodu piirid ei jookse tingimata rahvusi mööda.  Ka keeloskus ei ole alati see, mis kuuluvustunde paika paneb. Küsimus on eelkõige väärtustes, mida jagatakse. 

On selge, et pikema aja jooksul kindlaks kujunenud vaadetega inimese väärtushinnanguid mõjutada on keeruline. Sõltumatu venekeelse meedia parema vahendamisega siinsele publikule võiksime aga kõnetada seda osa elanikkonnast, kes on noorem, informatsioonile rohkem avatud ja maailmas toimuvast laiemalt huvitatud. Usutavasti rõõmustaks heatasemeliste venekeelsete infoallikate parema kättesaadavuse üle ka vene keelt hästi oskav eestikeelne põlvkond

 

 

Autor: 1185-aripaev