Looda jumalale, aga hobune seo kinni

12. september 2014, 09:39

HKScan Estonia juhi Teet Soormi sõnul usuvad seakasvatajad, et sigade Aafrika katku jõudmist Eestisse oleks saanud ära hoida, kui riik oleks ärganud varem ja ohule reageerinud.

Meil, seakasvatajatel, on maksud makstud, kirikusse küünlad pandud, jumalat usume, aga oma hobused tuleb meil endal kinni siduda. Meie oleme sigade Aafrika katku tõrjumiseks valmis ning sama ootame nii Eesti riigilt kui ka kogu Euroopa Liidult.

Oleme selle katku kulgemist Lõuna-Venemaalt põhja ja lääne poole jälginud alates 2007. aastast. Aastal 2011 käis katk korraks juba Leningradi oblastis ära, alates 2013st on järjest katkust tabandunud Leedu, Poola, Läti ja nüüd ka Eesti. Tõsi, uskusime, et nii kiiresti see veel ei juhtu, aga paraku juhtus.

Eesti seakasvatajad usuvad, et seda oleks saanud ära hoida, kui ka Eesti riik oleks ärganud varem ja ohule reageerinud. Juba veebruaris saatsid seakasvatajad vastavatele ministeeriumitele ja ametitele pöördumise, milles palusid vähendada metssigade populatsiooni eelkõige Lõuna-Eestis kui potentsiaalselt kõige nakkusohtlikumas piirkonnas. Sellest keelduti, leides, et see pole oluline. Kuigi viljakasvatajad taotlevad metssigade arvukuse vähendamist juba pikemat aega, sest need teevad viljapõldudel tõsist kurja.

Samal ajal liikus katk Lätis edasi, ja just Eesti suunas. Vastupidiselt Eestile andis Läti riik korralduse hakata metssigu rohkem küttima, pannes isegi välja pearaha 35 eurot üleplaanilise sea kohta. Loomulikult ajas selline pakkumine jahimehed metsa ning metssead liikvele ja otsaga Eestisse.

Oleks on kehv mees. Oleks on kehv mees, nagu öeldakse, kuid siiski – kui ka Eestis oleks juba talvel-kevadel asutud metssigade populatsiooni vähendama, oleks praegu metsades sigade arv oluliselt väiksem ning ka potentsiaalseid nakatujaid ja nakkuse edasikandjaid oluliselt vähem. Praegu on juba hilja, loomulikult ei tohi nüüd enam hakata massiliselt sigu küttima, neid liikvele ajama ja niiviisi haigust mööda Eestit levitama.

Oleks mõlemad riigid koordineerinud tegevust, oleks saanud probleemi kontrolli alla ja Eestis katku ei oleks. Ei tea, see on nüüd juba tagantjärele tarkus, kuid asjaosalised peaksid siiski mõtisklema, kas toona said ikka õiged otsused tehtud.

Mis saab edasi? Enamik Eesti seakasvatajaid on seadnud ennast häireolukorda juba alates kevadest. Hetkest, kui avastati esimene katkujuhtum Põhja-Lätis, on Rakvere Farmides rakendatud ajaloo karmimad bioohutusmeetmed. Oleme teinud kõik endast sõltuva, et vältida katkuviiruse sattumist farmidesse. Enamik farme on piiratud korraliku aiaga, väravad on suletud, sissesõiduluba on rangelt ainult farmi teenindavale transpordile, väravate ees on desovannid desolahusega. Lisaks desinfitseeritakse näiteks söödaautod söödatehases ja sigade veo autod Rakvere lihakombinaadis.

Farmid on jagatud sisetsooniks ja välistsooniks. Sees toimub reaalne sigade kasvatamine. Selle tsooni inimesed ei tohi liikuda välistsooni ega välistsooni inimesed sisetsooni, peab olema välistatud vähimgi ristsaastumise võimalus. Kõikide uste ees on desomatid. Inimestele antakse nõu, kuidas käituda erinevates olukordades, ning selgitatakse vahetpidamata olukorra tõsidust. Usume, et see on kõigile kohale jõudnud.

Läti ja Leedu näidete põhjal on lootust, et katk siiski enamasti kõrgelt bioturvatud farmidesse ei jõua. Kuigi katkukoldeid on neis riikides juba kokku ehk sadakond, on tegu enamjaolt metssigade ning üksikute kodusigadega kusagil kaugetes metsataludes. Seni on teada üks suure farmi tabandumine Leedus (ligi 20 000 siga) ja üks väikse farmi tabandumine Lätis (190 siga). Usutavasti jõuab katk Eestiski mõnel määral kodusigadeni ja ilmselt ka mõnede farmideni. Kui palju, seda näitab aeg.

Valvsust ei tohi kaotada. Kardetavasti on aga praegu Baltikumis ja Poolas tegemist alles „katkuaja“ algfaasiga. Ilmselt hiilib see haigus metssigade hulgas vaikselt edasi ja vallutab enamiku meie metsamassiividest. Seega ei tohi järgnevatelgi aastatel hetkekski valvsust kaotada. Ülikarmidest bioohutusnõuetest peab sama meie igapäevaelu ja rutiin. Loomulikult teeb see seakasvatuse kui tootmisharu väga raskeks, suurendab kulutusi ja nõrgemanärvilised võivad üldse loobuda. See tähendab seakasvatusele hulgaliselt lisariske, eriti veterinaaridele lisatööd, kuid ju harjutakse elama ja sigu kasvatama ka uutes tingimustes.

Katkust võimalikult kiiresti lahti saamiseks tuleb tegutseda kõigi kolme Balti riigi tasandil ning väga organiseeritult ja kooskõlastatult. Mitte nii, et üks paugutab püssi ja teine ütleb, et oleme kuss, küll nad surevad ise ära. Kõige olulisem on peatada haigete metssigade pealevool. Kardetavasti just ida poolt jääb see oht meile veel pikaks ajaks, et uued haiged metssead tulevad peale. Võimalik, et nüüd lõpuks oleks lahendus tara Balti riikide ning Venemaa ja Valgevene vahele riigipiiridele.

Skandinaavia ja Lääne-Euroopa riikides võib tuhandete kilomeetrite ulatuses näha teeäärseid metallvõrkaedu, vältimaks metsloomade sattumist maanteele. Miks siis ei võiks samalaadse aiaga peatada katku pealetungi idast? Kõnekäändki ütleb, et tara on looma jaoks.

Kuidagi ju peab sellest haigusest lahti saama, sest haiguse süvenedes meie aladel, avatud Euroopa Liidus, võib see hakata kiiresti levima. Otsused tuleb teha neil instantsidel, kelle pädevuses see on ja kes oleks pidanud juba ammu otsustavamalt käituma.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. September 2014, 08:55
Otsi:

Ava täpsem otsing