Miks on GrabCADi tehing oluline?

“Rovio, Rovio… kust ma seda nime kuulnud olen?” Selliselt mõtlesin, kui Angry Birdsi mäng kogus üle maailma üha suuremat populaarsust ning koos sellega näitas suuri kasuminumbreid ka mängu loonud Soome päritolu Rovio-nimeline ettevõte. Otsisin seda märksõna inbox'ist ja siis meenus ka seos – postkastis oli Soomest üks investeerimispakkumine, kus seesama Rovio otsis kasvamiseks raha. See oli 2006. aastal, veel jupp maad enne suurt hitti, ning Rovio oli arendanud paarkümmend üsna kesise eduga mängu, enne kui Angry Birdsini jõudis. Presentatsioon oli kole nagu öö.

See lugu meenus koos Eesti jaoks selle nädala olulise uudisega, et Eesti päritolu idufirma GrabCAD ostis USA börsifirma Stratasys. Nimelt ütles üks sõber, et ka talle pakuti alguses GrabCADi investeeringut, kuid projekt oli tema jaoks liiga toores ning esmane presentatsioon “päris kole”.

Nüüd mitmed ehk küsivad – mõlemad suurepärased investeerimisvõimalused, kuidas need küll sai mööda lasta? Jah, kui edulugu on juba suur, siis tundub see justkui loogiline, et nii läks. Kuid tegelikult saabub riskikapitaliga seotud inimeste postkastidesse pidevalt tohutu hulk projekte, mis on väga varajases faasis. Väga keeruline on hinnata, millised neist ebaõnnestuvad ja millised edukaks saavad. Suur enamik tegelikult ebaõnnestub. Ja paljudel edukatel riskikapitalistidel on üle poole projektidest põhja läinud – edukad projektid lihtsalt toovad paljukordselt raha tagasi ja katavad ka ebaedukad. See on paratamatu osa riskikapitalistide tööst.

GrabCADi näitel võib ka öelda, kui tohutult riskantsed on sellised investeeringud – alguses oli vaid väike meeskond toore ideega. Suur potentsiaal, kuid väga suur risk ebaõnnestuda. Ja tänu sellele, et Marek Kiisa ja SmartCap olid Eesti seemnekapitaliga valmis projektile esmase hoo andma, jõuti nii kaugele. Kusjuures, nii palju kui mina aru saan, oli GrabCAD ka praeguse müügitehingu ajal kahjumlik. Stratasys ei ostnud ettevõtet majandustulemuste põhjal, vaid seetõttu, et GrabCAD oli inseneridele vajaliku lahenduse teinud. See, mille abil kasumi teenimine võiks tulla, on veel ebaselge. Seega ei oleks sinna eales raha pannud traditsioonilisemad investorid või pangad, kes mõõdavad peamiselt rahavooge.

Mõni on kriitiliselt kommenteerinud, et GrabCADi tehinguga on teeninud peamiselt lääne investorid. Tõsi, viimased kaks investeerimisvooru tegi peamiselt väliskapital. Kuid sellist üle 10 miljoni dollari mahus riskikapitali raha ei olekski sel hetkel Eestis saanud kaasata, ettevõte oli jõudnud järgmisesse arengufaasi. Ning see, et nüüd Eestiga seotud ettevõttega välismaised riskikapitalistid hea tootluse teenisid, on Eesti jaoks väga positiivne. Parandab Eesti mainet välismaal veelgi ning teeb järgmistele idufirmadele kapitali kaasamise lihtsamaks.

Kuid eelpool mainitud presentatsioonid – need ei ole ka kindlasti riskikapitalistidele peamised. Kõige tähtsamad on inimesed. Kui kvaliteetne on meeskond, kes projekti veab? Just see on sageli peamine kriteerium, mis määrab, kas suure riski ja suure potentsiaaliga idufirmad suudavad suureks kasvada või mitte.

Iisraelis sealse idufirmade ökosüsteemi uurimine oli väga põnev – nad on selles olnud väga edukad, ehk isegi edukaimad maailmas. Nende arengus on inimeste kvaliteedi arendamine olnud väga olulisel kohal. Tähtsaks loevad nad ka edukaid idufirmasid – sealt saadud kogemus kandub ökosüsteemi laiali ning sünnitab uusi projekte. Iisraelis öeldakse, et tänane ökosüsteem ongi suuresti arenenud välja vaid kuue 1980ndatel loodud tehnoloogiaettevõtte DNAst.

Seetõttu ongi GrabCADi exit väga oluline (au)märk Eesti jaoks – on see ju esimene Eesti meeskonna ja Eesti kapitaliga nii suureks müügitehinguks viidud ettevõte. GrabCADi meeskond on saanud nii kapitali kui ka väga väärtuslikke kogemusi ning kuigi mõnda aega jätkub praeguse ettevõtte kasvatamine, siis olen täiesti kindel, et GrabCADiga seotud inimestelt tuleb veel mitmeid väga huvitavaid uusi projekte ja investeeringuid.

Lõpetuseks exit'i tähtsusest laiemalt. Iisraeli majandusprofessor Shmuel Ellis ütles eravestluses, et kuulis, kuidas koolipoisid bussis rääkisid sellest, mis on exit ja miks see tähtis on. Nii sügaval on see sees nende ettevõtlikus mentaliteedis. Nad ise nimetavad seda isegi exit'i-kultuuriks – pidev mõtlemine selles suunas, et luua projekte, mis on globaalsele turule ning millele ühel päeval leiduks ostja. Seejärel saab veel rohkem uusi ja huvitavaid projekte teha.

Vimasel viiel aastal ei saa Skandinaaviast tuua väga palju näiteid riskikapitali abil kasvatatud edukatest exit'itest. Selles valguses on GrabCADi tegu väga kõva sõna. Ehk veel ei mõistetagi laiemalt, kui tähtis märk see on. Igatahes peaks Eesti väga süstemaatilist tööd tegema, et selliseid edulugusid juhtuks rohkem. Mina usun, et see on Eesti jaoks üks suuremaid võimalusi majanduskasvuks järgmisel kümnendil.