Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Venemaad ei saa ära keelata

19. september 2014, 10:30

Venemaa oli, on ja jääb meie naabriks. Keegi ei kavatse meid rünnata, ütleb Sillamäe Sadama nõukogu esimees Tiit Vähi.

Transiidist ja sadamatest rääkides eksivad need, kes ütlevad, et valitsusest ei sõltu midagi. Sõltub. 7-8 aastat tagasi avaldas valitsusjuht arvamust, et transiiti pole vaja. Täna võib öelda – tehtud.

Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon tellis eelmisel aastal sõltumatult rahvusvaheliselt audiitorfirmalt PriceWaterhouseCoopersilt  analüüsid. Nimetan siinkohal mõningad põhijäreldused:

1. Logistikasektori kaudne panus Eesti SKPsse on ligikaudu 16% ja otsene panus on 6,4%. Logistikasektor garanteerib 49 000 töökohta ja lisab eelarvesse 787 miljonit eurot.

2. Rahvusvaheline kaubavedu läbi Eesti sadamate on langustrendis ja see trend püsib. Tallinna sadam, veel 2010. aastal Balti riikide suurima kaubamahuga sadam, on langenud neljandaks, ees on Klaipeda, Riia, Ventspils. Siis tulevad Tallinn ja Sillamäe.

3. Eesti sadamate võimsus on oluliselt suurem tänasest tegelikust kaubamahust ja võimsuse edasiseks kasvatamiseks puudub vajadus.

4. Sadamad on nii head, kui suur ja hea on sadamate tagamaa. Täna on Eesti (transiidi)sadamate probleem vaba juurdepääsu puudumine tagamaale ja selle probleemiga tulekski tõsiselt tegeleda.

Edasi räägin muutuvast maailmast.

1. Pärast teist maailmasõda kujunes maailmas välja külma sõja rindejoon, kus ühel pool olid NSV Liit ja idabloki maad, mis koos moodustasid Varssavi pakti sõjalise liidu, ning teisel pool USA, lääneriigid ja NATO. See külma sõja rindejoon ja vastasseis kestis ligikaudu 45 aastat. Korraks tahtis Hruštšov seda väärata, soovides panna nõukogude raketid koos tuumapeadega Kuubale, kuid loobus, sest mitteloobumine oleks võinud päästa valla tuumasõja, mida kumbki pool ei saanud endale lubada.

2. 1990. aastate lõpus lagunesid meile hästi teada olevatel põhjustel NSV Liit ja Varssavi pakt, sellest haakisid end lahti idabloki satelliidid ja endistest Varssavi pakti liikmetest said NATO liikmed. 

Tekkinud oli uus jõudude tasakaal. Järgnes pea paarkümmend aastat sõbralikum kooseksisteerimine, mille kindlustamiseks ja arendamiseks sõlmiti mitmeid lepinguid, nagu 1997. aasta NATO ja Vene suhete aluste leping, Venemaa WTOsse astumise leping, Venemaa osalemine G8 ja G20 töös ja palju muud.

Tundus, et maailm ongi paremaks muutunud. Vähemalt näilikult.

3. Siiski jätkus vastasseis ning soov säilitada mõjusfäär või seda laiendada polnud kuhugi kadunud. Prognoosisin eelmise aasta detsembris Äripäeva arvamusloos uue külma sõja lahvatamist 2014. aastal. Loomulikult pidasin silmas Ukrainat, mis pärast iseseisvumist 1991 ei püüdnudki 20 aasta jooksul iseseisva riigina hakkama saada. Piirikontrolli puudumine, korruptsioon, meeletu varastamine kõige kõrgemal tasemel ja rahva kiratsemine olid lõhestanud riigi ja teinud selle sisepoliitiliselt väga ebastabiilseks. Läkski vennatapusõjaks, nii piiridesiseselt kui piirideüleselt. See kestab praeguseni.

Pärast Minski rahuplaani sõlmimist on midagi liikunud paremuse poole. Loodan, et elurajoonide tulistamine raskerelvadest ja tsiviilelanike tapmine lõpeb, arvatavasti säilitatakse Ukraina terviklikkus ning keegi võtab vastutuse majanduslikult ise mitte hakkama saava riigi kinnimaksmiseks ja sõjakahjustuste likvideerimiseks.

Kindlasti peab Kiiev astuma vastu lokkavale korruptsioonile ja alustama lõpuks radikaalsete reformidega, muidu algab varsti uus Maidan.

Eesti ja sõjahüsteeria.

Eesti tegi õiged otsused 1990. aastate lõpus, kui ei piirdunud ainult võitlusega iseseisvumise eest, vaid pidas alati eesmärgiks iseseisva riigina hakkamasaamist. Sellel eesmärgil ja esimesel võimalusel astuti nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Muuseas ELi astumise avaldusele oli minul peaministrina 1995 24. novembril au alla kirjutada ja tollasele Euroopa Liidu Nõukogu presidendile Solanale üle anda. Kindlasti on see minu elu tähtsaim allkiri. Kahtlemata oli Euroopa Liidu ja NATOga ühinemine Eesti rahva targemaid otsuseid kogu ajaloo vältel üldse.

Eesti areng on olnud üldiselt stabiilne ja rahulik, kuid ometi käib sõjahüsteeria pidevalt ja kõige kõrgemal tasemel. Kas poliitikud on muutunud araks või hirmutatakse rahvast valimispropaganda ja häälte saamise eesmärgil? Kuuldavasti hüppas hirmunud USA riigisekretär Forrester 1951 aknast välja hüüdega „Venelased tulevad!“. Ilmselt ka hirm ja argus, kuid küllap siiski valmistatakse üldsust sihikindlalt ette suuremateks relvaostudeks meie liitlastelt ning sissetulevate välisbaaside ülalpidamiskulude tasumiseks maksumaksja taskust.

1990 ja 1991 olid tõesti ohtlikud ajad. Käis madin Jugoslaavias. Oli Gruusia, oli Vilnius, oli Transnistria ja ka Ida-Virus oli oht saada oma Transnistria, mille lahendamiseks ja rahva rahustamiseks määrati mind valitsuse idaalade eriesindajaks. Ma ei mäleta, et keegi valitsuse liikmetest oleks kartnud või oleks hirmutanud rahvast. Ma ei mäleta, et lapsed oleksid tulnud koolist ja küsinud, et kas meid kõiki homme tapetakse. Täna on. Oli augustiputš, ka siis säilitati külm pea ja kindel meel ning saadi hakkama ilma verevalamiseta. Eesti riik sai iseseisvaks ilma verevalamiseta.

Edasi tuli 1992. aasta, mil alates 30. jaanuarist tuli mul kanda peaministri vastutusrikast ametit. Eesmärgid olid majandusreformid ja iseseisva riigi majandusega toimetulek. Veelgi tähtsam oli riigis stabiilsuse hoidmine, provokatsioonide ja verevalamiste ärahoidmine, põhiseaduse vastuvõtmine, riigi tervena üle andmine põhiseaduslikule valitsusele.

Jaanuaris 92 võttis ülemnõukogu vastu seaduse, mille järgi kuulutati kõik Vene sõjaväe varad Eesti riigi omaks. Loomulikult algasid varade ülevõtmised. Paraku algasid ka provokatsioonid. Läänemaal võttis kaitseliit öösel kahelt vene ohvitserilt nende UAZid ja neid endid seoti puu külge. Jätkusid analoogilised intsidendid Lõuna-Eestis, allveelaeva Lembitu ülevõtmine, Marja tänava sõjaväeosa ülevõtmise intsident Tallinnas, kus noored eesti sõdurpoisid pandi koos ohvitseriga ninali porri ajal, mil Eestisse oli saabumas Taani kuninganna.

Need intsidendid, mida võiks parimal juhul nimetada lollusteks või halvimal juhul provokatsioonideks (või oli nende taga koolitatud sõjaväelaste soov teha erialalist tööd ja valada verd, milleks oli neid ette valmistatud) panid riigis proovile rahu ja stabiilsuse tagamise.

Häda oli riigikaitse ebaselge juhtimine.

Tollal oli riigikaitse kõrgeimaks organiks riigikaitsenõukogu, mille koosseisus olid ülemnõukogu esimees, spiiker ja peaminister, kes idee järgi tegeles ka operatiivjuhtimisega. Sisuliselt tegutsesid kaitseliit ja selle peastaap omapäi.

Ülo Nugise eestvedamisel kutsusime kokku riigikaitsenõukogu erakorralise istungi, kus otsustati ümber korraldada riigikaitse juhtimine. Nõukogu uueks esimeheks määrati täitevvõimu juht peaminister Tiit Vähi. Riigikaitse juhtimise küsimused allutati valitsusele. Kohe toimusid peaministri kohtumised peastaabi juhtidega. Neid hoiatati kooskõlastamata aktsioonide jätkamisel kohe vallandamise eest, tõsine jutuajamine oli ka kaitseliiduga. Edasi läks kõik enam-vähem rahulikult. Moodustasime kaitseministeeriumi, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots, kelle ülesandeks sai riigikaitse ülesehitamine. Pärast neid korrastamisi olime jõustruktuuridega heades suhetes ja tänuks ning auks andis kaitseliit mulle valitsuse lõpupäevadel teenete risti, koos karbi ja tunnistusega.

Me pidime hoidma stabiilsust, me tahtsime hoida stabiilsust, me suutsime vältida isetegevust jõustruktuurides, me suutsime anda riigi tervena üle esimesele põhiseaduslikule valitsusele. See oli üleminekuvalitsuse kõige tähtsam ülesanne. Rahareform, majandusreformid ja sotsiaalsed garantiid väikese sissetulekuga peredele olid peale selle.

Kui me ei oleks suutnud rahu tagada ja mõni provokatsioon oleks lahvatanud verevalamiseks, siis ei oleks president Meri 1994. aastal saanud valges ülikonnas ja punase marjajoogiga Jeltsiniga alla kirjutada vägede väljaviimise ja endistele sõjaväelastele sotsiaalsete garantiide andmise lepingule. See jäi ratifitseerimiseks meie 1995. aasta valitsuskoalitsioonile, kuna Mart Laari valitsus ei soovinud ratifitseerida sõjaväelastele sotsiaalsete garantiide andmise lepingut.

Täna pole Eestis sõjapaanikaks põhjust.

91-92 saime ise hakkama oma riigi, majanduse ja rahvusprobleemidega Ida-Eestis. Ja seda olukorras, kus meil polnud kedagi appi kutsuda. Vene sõjavägi oli siin kümnete tuhandete kaupa sees, aga me ei andnud neile põhjust sekkuda, sest suutsime oma intrigantide ja muidu tolade provokatsioonid päevakorrast maha võtta. Oma rahva ja tema probleemidega peab iga riik ja iga ettenägemisvõimeline poliitik ise hakkama saama ilma oma linnu pommitada laskmata ja neid välisabile lootes taastades. Vaenujõud tungivad sisse ikka siis, kui on selge, et sees pole ise hakkama saadud.

Ukraina konflikt lahendatakse. See ei arene Eestisse, kui me ise sõda ei provotseeri ja loitsi.

Kuid arvestada tuleb, et külm sõda ei lõpe niipea, sest Ukraina ei olnud põhjus, vaid ajend. Uue külma sõja piir kulgeb seekord meist ida pool.

Meil ja meie naaberriikidel alates Soomest kuni Ukrainani on oht saada majanduslikuks ja militaarseks puhvertsooniks, mis on halb perspektiiv, halvem kui koostöö mõlemas suunas. Loomulikul peame arvestama majandusprobleemidega ja loomulikult peab Eesti suurendama oma kaitsevõimet, tegema koostööd liitlastega, kuid ka hoidma mõistlikke suhteid Venemaaga, mitte provotseerima. Kui siia peaks tulema NATO alalised baasid, siis saavad neist ka Vene rakettide esimesed sihtmärgid Eestis. Ja kui juba raketid lendavad, siis võivad nad tabada ka linnu ja kõike muud nagu Ukrainas.

Miks ma räägin merenduskonverentsil nii pikalt sõjast ja rahust? Aga sellepärast, et sõjahüsteeria jätkudes ei liigu meie sadamatesse edaspidi ei reisi- ega kaubalaevad, mis riigile, rahvale ja äridele raha sisse toovad. Tuntud valimislubaduse poole – jõuda Euroopa viie rikkama hulka – pole me viimastel aastatel lähemale liikunud ühtegi sammu, pigem vastupidi. Poliitikud peaksid eelkõige lähtuma põhiseadusest, mille preambul räägib Eesti peamise rahvusliku huvina vajadusest kindlustada ja arendada Eesti riiki, mitte kaitsta vaid  relvatöösturite ja rahamagnaatide huve.

Võtkem eeskuju Soomest, kelle tasakaalukus on muljetavaldav. Õppigem nendelt, ärgem käigem neid solvamas ja õpetamas.

Vaadakem ka Läti valitsuse toimetamist. Nad on meist majanduse arengus ette läinud, nemad ei rutta Vene Raudteele sanktsioone kehtestama ja oma transiiti blokeerima, nemad mõtlevad oma peaga. Ja ei rutta kellegi käsu peale saagima oksa, mille peal ise istuvad.

Ma ei soovita, kuid ma arvan:

1. Valitsuse ülesanne on hoida rahu ja mitte paanitseda. Keegi ei kavatse meid rünnata.

2. Venemaa oli, on ja jääb meie naabriks. Venemaad ei saa ära keelata, nagu taheti ära keelata Ameerikat Saltõkov-Štšedrini raamatus „Gorod Glupov“.

3. Transiit oli, on ja jääb Eesti traditsiooniliseks ja tähtsaks majandusharuks. Geograafiline asukoht võimaldab seda, sellest pole mõtet loobuda, nii et tehkem tööd ja lobisegem vähem. Kui valmistume sõjaks, siis pole mõtet investeerida ettevõtlusse, pole mõtet ehitada maju ega sünnitada lapsi.

X rahvusvahelisel merenduskonverentsil 19. septembril peetud ettekanne  

Tiit Vähi esineb 28.oktoobril Äripäeva konverentsil „Virumaa TOP 2014“ Sillamäe kultuurikeskuses. Konverentsil autasustatakse Lääne-  ja Ida-Virumaa edukamaid ettevõtjad. Lisaks Vähile astuvad seal üles teiste seas üles OG Elektra rajaja Oleg Gross, VKG juht Priit Rohumaa, tööstusparkide rajaja Teet Kuusmik ja Kiviõli seikluskeskuse looja Madis Olt. Lähem info siit .

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. September 2014, 08:32
Otsi:

Ava täpsem otsing