Eesti on kaitstud, kui maailm sellesse usub

Usun, et sõjalise ründe puhul on Lääs igal juhul sunnitud Eesti eest sõdima. Loomulikult ei soovi seda keegi ja sõjalise abi tõsidus sõltub esmajoones Eesti enda esmase kaitse võimekusest. Kui Eesti käitub nagu Ukraina Krimmis, st ühtki pauku ei tehta ja Tallinn antakse ära, siis algavad tõenäoliselt hoopis läbirääkimised.  Kuid praegu ei ole mingit põhjust arvata, et Eesti ründe korral vastupanu ei osutaks.

Vaatamata asjaolule, et Eesti on ainus NATO riik, kelle sõjaline eelarve on viimase nelja aasta lõikes kasvanud, ei jää artikkel 5 alusel algatatud sõjaline kollektiivkaitseoperatsioon kindlasti raha taha. Otsus Eesti kaitsta tehakse liitlaste poolt kõigepealt poliitilisel tasemel, ja kui valitsused otsustavad, et sõditakse siis sõditakse vastavalt operatiivvajadusele ja reaalsele olukorrale, mitte vastavalt rahalistele võimalustele. Kuigi Euroopa kaitsekulud on viimase 20 aasta jooksul vähenenud, on NATO kaitse-eelarve praegu umbes 12 korda suurem kui Venemaal. Ka NATO Euroopa osa kaitsekulutused on üle kolme korra Vene kaitse-eelarvest.

Eesti ja teiste NATO uuemate ja vaesemate riikide kollektiivne kaitsmine ei ole tänases julgeolekupoliitilises reaalsuses mitte ainult NATO riikide lepinguline kohustus, vaid ka NATO edasikestmise, NATO kui organisatsiooni toimimise küsimus. Kui Eesti jääks sõjas Venemaaga üksi, siis lakkaks tõeneäoliselt olemast Eesti riik, aga päris kindlasti lakkaks olemast NATO kui usaldusväärne kollektiivkaitse organisatsioon.

Aktuaalsemaks ohuks Eesti edule kui võimalik rünne Venemaalt tuleb täna pidada nimelt tekkima hakkavat uskumust, et Eesti kaitsmine on küsitav. Sellise hoiaku juurdumisel paigutub Eesti (ja teised Balti riigid) avalikus arvamuses  nn riskiriikide hulka, keda mainitakse koos Ukraina, Gruusia ja Moldovaga, mitte koos Rootsi, Taani ja Iirimaaga.

Kui Lääne ühiskondades juurdub hoiak, et Balti riikidest on küll kahju, aga mentaalne piir, kus tuleb kindlasti appi minna paikneb Poolas, siis varem-hiljem võib see hoiak hakata mõjutama ka lääneriikide valitsusi. Igal juhul hakkab see aga mõjutama investoreid, turiste, koostööprogrammide planeerijaid ja lõpuks meie identiteeti. Mul oli eelmisel nädalal vestlus ühe suure investeeringu Eestisse planeerijatega, kes pidasid Saksamaal asuva peakorteriga tõsimeeles kriisinõupidamist küsimuses, kas investeering julgeolekuriski tõttu ajutiselt külmutada. Kindlasti ei olnud see ainus taoline arupidamine viimastel nädalatel.

Seega on Eesti ülesanne teha kõik, et Eesti kaitstuse garanteeritus, Eesti kui igal juhul kaitstava riigi kuvand juurduks mitte ainult Tallinnas, vaid kõigis Lääne pealinnades ja ka Moskvas. Eesti on kaitstud siis, kui nii Eesti kui maailm usub, et ta on kaitstud.