Enne paranda katus, siis vaheta tapeet

Maksupoliitikast sõltub olulisel määral ettevõtete käekäik, konkurentsivõime ning inimeste toimetulek. Maksukeskkond on ja jääb alati ka poliitiliste valikute küsimuseks ning atraktiivseks teemaks poliitdebattidel. See on mõistetav ning teisiti on demokraatlikus riigikorralduses seda protsessi ka raske ette kujutada.

Küll aga soovime me ettevõtjatena, et sellised diskussioonid kaasaksid olulisi ühiskonnagruppe kaasavad. Ma ei usu, et ühegi ministri või ametniku peas saaksid tekkida ainult ja alati õiged ideed, mida vääramatu kindlusega teoks tehes saabuks õnn meie õuele.

Kui aga vaatame viimase aasta maksuteemalisi debatte, siis paratamatult selline mulje tekib. Jääb mulje, et seaduste koostamisel eksisteerib üks tõde ja palju valearvamusi, ning loomulikult ei ole siis kõigele muule, peale tõe kuulutamise ja oma õigsuses avalikkuse veenmise, põhjust ressursse raisata. Ülim eesmärk on uskmatud usku pöörata. Ja kui selles protsessis mõni uskmatu vastu vaidleb või küsimusi esitab, tuleb otse loomulikult teda ignoreerida ja oma tõele kindlaks jäädes, seda järjekindlalt kummaliste argumentidega kindlustada.

Siit jõuame aga küsimuseni, kas avalik teenistus tähendab riigi ja tema kodanike teenimist või kitsalt poliitiliste eesmärkide jõulist ja vahendeid valimata täideviimist. Ettevõtja ja kodanikuna ootan seda esimest. Ootan seda, et samavõrd innukalt kui otsitakse argumente enda seisukohtade põhistamiseks, millele on sageli ametnikel ka lihtsam ligipääs, kaalutakse ja analüüsitakse ka ettevõtjatelt või teistelt huvigruppidelt saadud põhjendatud ettepanekuid.

Kui aga ühe ministeeriumi asekantsler ütleb otse ja avalikult, et me ei lisanud teie pakutud lahendusi analüüsimiseks, sest me neid ei toetanud, siis on midagi väga valesti! Siit tõuseb terav küsimus – kelle jaoks ametnikud töötavad – riigi, see tähendab kodanike, ministri või hoopis iseenda hüvanguks?

Oleme kaubanduskojas viimastel aastatel tegelenud riigipidamise teemadega. Alustades sellest, et loodud sai ühtne tabel kõigist üle 3000 avaliku sektori üksusest ja nende töötajate arvust, kuni osalemiseni aruteludes, mis aitaksid viia meid parema arusaamiseni riigist, mille toimimine vastab meie ootustele ja võimalustele.

Pakkusin mõned kuud tagasi välja, et riigiaparaat tuleks panna mõneks aastaks dieedile. Sain sellega seoses palju toetajaid, kellest nii mõnigi arvas, et dieet on ikka vähe. Vajalik on jõulisem ja radikaalsem kulutuste piiramine. Samas oli neidki, kes väitsid, et dieet juba toimib ja ettepanek on töös ning kokku ei ole enam kuskilt tõmmata.

Täna neid arvamusi kokku võttes ja jätkates meditsiiniliste terminitega leian, et dieet on vähim. Vajalik on põhjalik elukorralduse ülevaatamine ja muutmine, sest dieet, kui seda valesti teha, võib tervisele hoopis negatiivselt mõjuda, ning me ei saavuta organite optimaalset koormust ja efektiivsust. Edasine fookus ja investeeringud peavad toetama riigi oluliste funktsioonide arendamist vähemoluliste arvelt, sest kõike ei saa. Kõigile ühe mõõduga andes või ära võttes toodame vaid ebaefektiivsust ja mugavust.

Perioodil 2006-2013 on avaliku sektori tegevuskulud eelarve täitmist vaadates, kasvanud umbes 46%. See ei sisalda investeeringuid ega toetuseid. Sama perioodi SKP nominaalkasv on jäänud kokku 37% juurde, reaalkasv on olnud vaid 4% ja tarbijahindade kasv umbes 37%. Mille arvelt siis selline tegevuskulude kiire kasv perioodil, kuhu mahub sisse ka taasiseseisvumisaja sügavaim majanduskriis?

Kuna tegevuskulud on suurenenud oluliselt kiiremini kui eeldaks üldine majanduskasv, tuleb eeldada, et suured investeeringud nii füüsilisse kui infotehnoloogilisse taristusse on kujunenud kalliks ülal pidada. Kindlasti on mõni avalik teenus läinud mugavamaks ja ametniku vastuvõtul saab käia kenas klaashoones ja istuda pehmel sohval, kuid kui palju aitab see meid konkurentsivõimes ülespoole nihutada? Kas saame selliseid „mugavusinvesteeringuid“ endale lubada? Hea peremees ei hakka enne tapeeti vahetama, kui katus ei ole parandatud.