Teeme Leedole Vichmanni

Sel nädalal nimetati endine peaminister Andrus Ansip Euroopa Komisjoni asepresidendi ja digivoliniku kandidaadiks. Täpselt kümme aastat varem, septembris 2004 sai aga Ansipist esmakordselt minister, kui ta asus majandusministeeriumi etteotsa. Ansipile tegi teed lahkuv Meelis Atonen, kes ei suutnud murda Vjatšeslav Leedo praamimonopoli Väinamerel.

Kui Ansip on kümnendiga teinud kõrget lendu, siis majandusministeerium seisab endiselt sellesama lõhkise küna ees. Mitu korda võivad ministrid ühte ja samasse väina astuda, tekkis toimetuses küsimus, kui kuulsime peaaegu korraga uudist sellest, et Tallinna Sadam ei saanud praamide hankega hakkama ning et praegune Vjatšeslav Leedole kuuluv operaator Saaremaa Laevakompanii nõuab sadamat haldavalt ministeeriumilt praamiliikluse hanketingimuste muutmist.

Kuigi praamiliikluse hanke tingimused selguvad ametlikult alles esmaspäeval, on juba praegu kindel, et oma ametis jätkavad tandemina Tallinna Sadama juhtimist Ain Kaljurand ja Allan Kiil, kelle lepinguid pikendati. Ning sisuliselt vältimatu on lepingu pikendamine ka jõupositsiooni omava Leedo praamifirmaga, kuna ühtegi alternatiivi lihtsalt pole, kui jätta kõrvale ühenduse katkemine.

Mis toimub? Kuidas on võimalik, et ükski võim ei murra seda soovimatut kooselu? Ulatuvad ju probleemi juured veel aega, kui Eesti ei kuulunud ei Euroopa Liitu, NATOsse ega rikaste riikide klubisse OECD. Selle aja jooksul on toimunud kahed presidendi ja riigikogu valimised, kolmed kohalike omavalitsuste ja Euroopa Parlamendi valimised. Majandusministri koormat on kandnud viis poliitikut – pärast Atoneni Ansip, siis Edgar Savisaar, Juhan Parts ja Urve Palo.

Ja mitte midagi pole muutunud. Kusjuures eeltoodud arvutus on pigem tagasihoidlik, sest ministri ametist lahkudes ütles Atonen juba kümme aastat tagasi, et probleem ei ole viimasel aastal tekkinud, vaid viimase kümne aasta jooksul. Mõlemal juhul on vabanduseks kõlanud, et hanke ettevalmistustega jäädi hiljaks.

Lihtsamalt ja lühemalt: see on piinlik.

Ometi on olemas näide, et soovi olemasolul on võimalik olukorda muuta. Marcel Vichmannile kuuluvalt Edelaraudteelt võeti mullu raudteel opereerimine käest ära veel enne lepingu lõppu. Telliti rongid ära ja lõpetati koostöö. Miks me ei tee siis Leedolegi Vichmanni?

Teisalt on keeruline ettevõtjaile midagi ette heita. Kui on võimalik tekitada pikaajaline ja kindla rahavooga (loe dotatsioonidega) ärimudel, siis on loogiline, kui sellest kinni haaratakse. Inetu on aga see, et see kõik tuleb maksumaksja arvelt. Äripäevale ei meeldi, et riik on sõlminud ärimeestega maksumaksjale kahjulikud lepingud.

Esiteks on absurdne, et mitte öelda kuritegelik, et kuigi reisijate arv püstitab liinidel aina uusi rekordeid, siis piletitulu osakaal aina väheneb. Nii on teada, et kui 2011. aastal kaeti parvlaevaliikluse teenuse maksumusest 32% piletitulust ning ülejäänud riigieelarvelistest vahenditest, siis võrdluseks, 2008. aastal kattis piletitulu 48% teenuse maksumusest.

Teiseks, pole normaalne, kui dotatsioone aina suurendatakse ning samas teenib praamide omanik Olav Miil kopsakat kasumit. Jah, üksikuna Väinamere Liinid on küll kahjumis, kuid Leedo ja Miili äriahela vahelülideks olevate ettevõtete rahavoog on suures plussis.

Seepärast on Äripäeval valitsusele suur palve – lõpetame selle jama ükskord ära. Lahutame Leedost.

Autor: 1185-aripaev