Teisipäev 30. august 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Miks varsti ei oma keegi enam ühtegi autot

Fredy-Edwin Esse 08. jaanuar 2016, 00:01
Isesõitvad bussid on Šveitsis sel kevadel juba reaalsus.

Isesõitvad autod on tulekul ja see pole kellegi jaoks enam eriline uudis. Vähem on aga räägitud sellest, kuidas isesõitvad autod muudavad kogu autotööstust ja ühiskonda, milles me elame. Peamine tulemus on see, et umbes 25 aasta pärast ei oma enam keegi autot.

Autotööstus on leebelt öeldes massiivne haru maailma majanduses ja selle tootmismaht on jahmatavalt suur. Nii USAs kui ka Hiinas müüdi eelmisel aastal umbes 20 miljonit uut sõiduautot ning Euroopas veidi alla 15 miljoni. Prognooside kohaselt müüakse aastal 2020 üle maailma 100 miljonit uut sõidukit.

Autod on muutunud kaasaja ühiskonna ja kultuuri üheks alustalaks. Häda on vaid selles, et üldine auto ostmise ja omamise mudel on püsinud põhimõtteliselt muutumatuna alates Ford Model T väljatulekust.

Võib-olla kellelgi teist tekib küsimus, et kui sajandi jooksul pole midagi paremat välja mõeldud, siis järelikult on see parim viis. Miks parandada midagi, mis pole katki?

Häda ongi selles, et praegune süsteem on väga katkine. Olete kunagi mõelnud, kui palju ajast teie auto lihtsalt seisab pargitult ning jõude ja aeg põletab sellesse autosse pandud raha? Uuring Ameerika Ühendriikides leidis, et autode keskmine kasutusmäär on kõigest 5%. See tähendab, et ülejäänud 95% ehk 23 tundi päevast on auto kasutuseta ja põhimõtteliselt põletab teie raha.

Muudab inimeste elu

Ja siin tulevadki mängu isesõitvad autod, sest need mitte ainult ei muuda tulevikus teie sõitmisharjumusi, vaid ka tarbimisharjumusi. Tesla Motorsi tegevjuhi Elon Muski sõnul on juba kahe aasta pärast täielikult isesõitvad autod turul. Enamik ülejäänud suuri autotootjaid koos selle haru pioneeri Google’iga on üldiselt prognoosinud läbimurde aastaks 2020, kui esimesed autod peaks turule jõudma.

Pärast selliste autode laialdast levikut ei muutu mitte niivõrd inimeste sõiduharjumused, vaid üleüldine elu. Isesõitvaid sõidukeid saame hakata tellima endale ukse ette või soovitud kohta nutitelefoni rakendusega. Ja see auto ei ole mingi suvaline isesõitev auto, vaid täpselt selline neljarattaline, nagu parasjagu vaja läheb. Auto on puhas, paak täis või aku laetud ning kasuta seda nii vähe või palju kui süda lustib ja rahakott kannatab. Kui asjad aetud, sõidud sõidetud, siis auto lihtsalt sõidab minema. Ongi kõik!

Inimene ei pea maksma auto eest, vaid selle asemel maksab ta vaid kilomeetrite eest ja mitte millegi muu eest. Selle kasu on üüratud mitte ainult indiviidi, vaid kogu maailmamajanduse tasemel. Suured autotootjad ja väiksemad firmad hakkavad võistlema selle eest, kes saab õiguse saata kliendile a la carte tellitud sõiduki, olgu see siis üheks otsaks, pärastlõunaseks sõiduks, nädalavahetuseks või terveks kuuks. Kogu arveldamine on seotud kliendi krediitkaardi või pangakontoga.

Kõik võidavad

Mäletate ummikuid? Surma või vigastustega lõppenud raskeid liiklusavariisid? Nende arv kahaneb märgatavalt ja suureneb üleüldine efektiivsus tänu ummikutes istutud aja ning seal põletatud kütuse vähenemisele. Investeerimispanga Morgan Stanley analüütikud on prognoosinud, et üle maailma kaasneb isesõitvate autodega umbes 5,6 triljoni dollariline kokkuhoid.

Vaadates nüüd autotööstuse poole, siis kas see ei tähenda mitte, et nende müük kukub. Tõenäoliselt, kuid arenenud turgudel nagu USA ja Euroopa peaks autotootjate käive püsima suhteliselt stabiilsena. Kuigi autosid müüakse vähem, siis neid kasutavate inimeste hulk suureneb ja kuna nad maksavad läbitud kilomeetrite eest, siis tuleb raha endiselt sisse. Ärimudel aga muutub täielikult.

Lisaks tähendab see seda, et autotootjad saavad ligipääsu suurele hulgale inimestele, kes praegu ei saa autoga sõita. Näiteks saaksid autoga sõita pimedad, füüsilise puudega või lihtsalt liiga noored või juhtimisõigust mitte omavad inimesed. Paljude puhul aitaks see vähendada sotsiaalset isolatsiooni ja võimaldaks ligipääsu hädavajalikele teenustele.

Siia juurde võib veel lisada vanemad inimesed, kes ei pea lootma oma laste või lastelaste peale, ning näiteks juhtimisõiguse kaotanud inimesed. Viimaste puhul on võit mitmekordne. Esiteks ei riku kihutajad ja roolijoodikud seadusi ega ohusta teiste inimeste elusid ning teiseks ei pea nad veetma oma aega trellide taga või riigi kulul haiglas ja saavad teha oma tööd ning toota lisandväärtust.

Autost saab hobune

Ainus kaotaja siin on riik, kes jääb trahvirahast ilma. Samas pole vaja jällegi samas mahus liikluspolitseinikke, mis tähendab väiksemaid kulusid tööjõule ja järelevalvele, mis tõenäoliselt tähendab hoopis võitu.

Kõik see on tore, aga autofanatid vaidlevad siinkohal kindlasti vastu ja ütlevad kindlalt, et nemad oma autodest ei loobu. Ega ei peagi ja tulevikus jääb endiselt alles hulk inimesi, kellele meeldib autoga sõita ja kelle jaoks on see hobi. Täpselt samasugune hobi nagu praegu hobuse omamine ja nendega ratsutamine.

Praegu on asi juba nii kaugele arenenud, et võib peaaegu faktina väita, et umbes 25 aasta pärast ei oma enamik inimesi enam autot ja tellib auto endale vaid siis, kui neil seda vaja läheb. Maailm liigub tasahaaval omamise mudelilt rentimise mudelile.

Otsi:

Ava täpsem otsing