Pensionireform: mis tuuled puhuvad?

Artikkel

- Börsiuudised
- Indrek Mäe
- 6. oktoober 2016 kell 9:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pensionireform: mis tuuled puhuvad?
Pensionireform võiks parandada ka pensionisammaste tootlust.Foto: PantherMedia/Scanpix
Sotsiaalkaitseministri pakutud muudatuste kontekstis räägitakse eelkõige pensioniea tõstmisest, kuid suurema tähelepanuta on jäänud reformikava teised elemendid ja nende mõju pensionisammastele, halduritele ning süsteemile tervikuna.
Nii näiteks seotaks sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kava kohaselt esimene pensionisammas tööstaažiga, seni on sinna koguneva raha hulk sarnaselt teisele sambale sõltunud täielikult pensionikoguja palga suurusest. Samuti väheneks pensionifondi valitsejatele esitatav algkapitali miinimumsuuruse nõue kolmelt miljonilt eurolt ühele miljonile.
Lisaks on Tsahkna juhtinud tähelepanu praeguste pensionifondide tootlikkusega seotud probleemidele ning viidanud vajadusele mõelda, kui mõttekas on riigi raha sinna suunata.
Soosib vaesemaid
SEB elu- ja pensionikindlustuse juht Indrek Holst leiab, et esimese pensionisamba sidumine tööstaažiga on loogiline käik. „Teise samba raha, mis on otseselt palgaga seotud ja tuleb enamuses esimesest sambast, on juba praegu loomu poolest kaht sammast tervikuna vaadates justkui palgaosak, mis annab pensionites piisava diferentseerituse,“ selgitas ta.
„Kui raha napib, ja eelkõige peab muretsema alumise poole ühtlaseks järeleaitamiseks, siis võib sellest sammust kasu olla küll,“ viitas Holst sellele, et tööstaaži mängu toomine soosib pigem madalapalgalisi pensionikogujaid.
Holsti arvates võib pensioni senisest suurem seotus tööstaažiga kaasa tuua rahulolematust eelkõige kõrgemapalgaliste seas. „Osadel pension langeb, teistel tõuseb,“ tõdes ta. „Madalapalgalistele, kellel see tõuseb, otsus meeldib, teisele poolele samas mitte,“ lisas Holst.
Varjatud riskid
Swedbanki pensionifondide juht Kristjan Tamla osutas aga sellele, et suurem solidaarsus võib esile kutsuda kaudseid negatiivseid mõjusid. „Kindlasti tuleks analüüsida ka reformi võimalik mõju maksulaekumistele ja ümbrikupalkadele,“ viitas Tamla sellele, et pensioni sidumine tööstaažiga võib vähendada motivatsiooni näidata tegelikke palganumbreid.
Tamla avaldas kartust, et esimese pensionisamba täielikul lahtisidumisel koguja palgast võib tekkida olukord, kus osa inimesi on huvitatud legaalselt üksnes miinimumpalga teenimisest. „See omakorda võib aga tähendada väiksemaid maksulaekumisi ja väiksemat esimest sammast tervikuna,“ ütles Tamla.
Lisaks leiab Tamla, et esimest sammast reformides tuleks mõelda ka sellele, kuidas soodustada nende inimeste säästmist, kes soovivad vabatahtlikult pensionipõlveks rohkem raha kõrvale panna. „Sellisteks variantideks oleks näiteks senisest suurem tulumaksuvaba panustamine kolmandasse sambasse ja võimalus jätkata kõrgemate sissemaksete tegemist teise sambasse ka pärast 2018. aastat,“ pakkus ta lahendusi.
Konkurents suureneb
Mis puudutab aga pensionifondi valitsejatele esitatava algkapitali miinimumsuuruse nõude alandamist kolmelt miljonilt ühele miljonile eurole, siis enamike pensionifondide esindajate sõnul on see konkurentsi soodustav meede.
„Kõrge nõue piirab uute tulijate turule tulekut, eriti arvestades, et fondivalitseja asutamisel tuleb nagunii teha kulutusi, mis näiteks äsja loodud Tuleva puhul jäid näiteks 300 000 euro suurusjärku,“ rääkis pensioniühistu Tuleva juht ja üks asutajatest Tõnu Pekk. „Neid ei saa katta ka miinimumkapitalist, sest see summa koos piisava puhvriga peab fondivalitsejal alati olemas olema,“ selgitas ta.
Fondivalitsejad tervitavad aga konkurentsi suurenemist. „Toetame kapitalinõuete langetamist, sest fondivalitseja tegevusega seotud kapital on oluline kulu teenuse osutamisel,“ nõustus Pekiga LHV Varahalduse esimees Mihkel Oja. „Oleme juba pikemat aega arvamusel, et suurem konkurents on kindlasti parem kui konkurentsi puudumisest tingitud sektori kasvav ülereguleeritus,“ lisas aga Tamla.
Kas õigustatud?
Holsti jaoks tekitab muudatuse juures küsimusi see, kuidas põhjendatakse algkapitali nõude alammäära viimist just miljoni euroni. „Miks mitte kaks miljonit või mõni muu number,“ viskas ta küsimuse õhku. „Võiks isegi küsida, kas latti mitte liiga madalale ei lasta, sest näiteks elu- ja pensionikindlustustegevuses on minimaalne kapitalinõue endiselt kõrge ja küündib 3,7 miljoni euroni,“ rääkis Holst. Ta lisas, et kuigi riskid pole üks-ühele võrreldavad, on mahud isegi II sambas oluliselt kõrgemad.
Tõnu Pekk peab aga miljonilist algkapitali alammäärana õigustatuks. „Arvame, et fondivalitseja omakapital on igal juhul liiga väike, et maksta kinni kindlustusfirma kombel pensionikogujate võimalikud nõuded,“ viitas Pekk sellele, et teise samba fondide kogumaht on ligi 3 miljardit eurot ja fondivalitsejate omakapital kokku vähem kui 100 miljonit eurot.
Kohustusliku kogumispensioni sissemaksed aastatel 2013-2018
1955 või hiljem sündinud, kes jätkasid oma penisonimakseid ka 2009. aastal, said esitada 2013. aastal avalduse suuremate sissemaksete tegemiseks.
Avalduse esitanud maksavad II sambasse 2014-2017 3 protsenti ning riik lisab 6 protsenti palgast.
Kõrgemat omaosalust ja riigipoolset panust said 2013. aastal taotleda ainult need 1954 või varem sündinud, kes 2009. aastal ei avaldanud soovi maksete jätkamiseks. Teistel samasse vanusegruppi kuulujatel puudus võimalus taotluse esitamiseks.
Holst tõi veel välja, et praegustele fondidele ja fondivalitsejatele ei ole algkapitali nõude vähendamisel mingit mõju. „Omaosaluse protsent ei vähene, aga see seob enamuse teenusepakkujate osas isegi rohkem kapitali kui miinimumnõue,“ rääkis ta. „See üks miljon on välja käidud kui konkurentsi soodustav meede,“ nõustus ta eelkõnelejatega.
Madal tootlikkus
Selles küsimuses, kas pensionifondid on piisavalt tootlikud ning millised on nende peamised probleemid, lähevad aga teemaga kokku puutuvate inimeste arvamused lahku. Peki sõnul teeniks Eesti pensionifondid oluliselt rohkem, kui investeeritaks globaalsetesse aktsia- ja võlakirjafondidesse.
„Võrdlesime kevadel Eesti teise samba pensionifondide tulemust sellega, mida oleks andnud täpselt samade summade investeerimine näiteks Vanguardi indeksfondidesse VANGLVI ja VANEGBX,“ rääkis Pekk. „Leidsime, et Eesti pensionifondid on indeksfondide tulemustele alla jäänud 600 miljoni euro võrra ning ainult kolmandik sellest on seletatav fondivalitsejate kõrgema tasuga,“ lisas ta.
Lisaks viitab Pekk Euroopa investorite liidu raportile, mille kohaselt on Eesti penisonifondide kulud kõrgemad kui ametlik haldustasu. „Nende hinnangul on kogukulu määr ligi 3 protsenti,“ märkis Pekk. „Täna ei pea veel fondivalitsejad kogukulu määra avalikustama,“ lisas ta. Samuti ei saa Tuleva juhi hinnangul välistada, et meie fondivalitsejad on teinud oluliselt kehvemaid investeerimisotsuseid kui keskmine fondijuht ning et see koos kõrgete kuludega viibki tootlikkuse alla.
Holst toob välja, et täna suudavad esimene ja teine sammas pakkuda pensionile jääjale vaid 40protsendilist sissetulekut tema palgast. „Seisame probleemi ees, kust peaks tulema seda määra ületavate ootuste kate, sest selge on, et Euroopa arenenud riikides on see ootus juba täna 60-70 protsenti,“ ütles ta. „Kui pensionivara kiiremini kasvama ei hakka, suureneb maksusurve,“ märkis Holst.
Mihkel Oja on pensionifondide tootlusega aga pigem rahulolev. „Alates teise samba loomisest on Eesti pensionifondide keskmine tootlus olnud 3,8 protsenti ja ületanud inflatsiooni,“ rääkis ta. „LHV Pensionifond L osaku hind on kasvanud 147 protsenti ja jätab pikalt seljataha ka võrreldava indeksitest koostatud portfelli,“ nentis Oja. Ta lisas, et pangal on õnnestunud pensioniturul oma turuosa just hea tootluse tõttu kasvatada ning nende pensionifondidele on täna ainsaks vastutuuleks negatiivsed intressimäärad.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum