USA väiksemaid naftatootjaid silmas pidades tasub aga murelik olla. Kui Exxon, Shell ning Chevron USA turule nii-öelda peale lendavad ning suured naftadiilid endale kahmavad, tähendab see suure tõenäosusega kohalikele tegijatele kasumi langust.
Viimati investeeris Exxon kildanaftasse 2010. aastal ehk seitse aastat tagasi. Toona ostis ettevõte 41 miljardi dollari eest XTO Energy. Järgnevatel aastatel jäi asi aga seisma ning Exxon keskendus pigem traditsioonilisele naftatootmisele: kulutati suuri summasid, et keset sisuliselt pärapõrgut naftat maa seest kätte saada. Samuti oli mõne aasta eest populaarne veealune naftapuurimine – vaid üks puurimisauk maksis hinnanguliselt 100 miljonit dollarit. Võrreldes sellega on kildanafta puurkaevu seadistamine väga odav – hind jääb umbes 5 miljoni juurde.
Kõik see aga muutus, kui 2014. aastal nafta hind kiiresti langema hakkas. Tasapisi hakkasid ettevõtted mõistma, et tark tegu on kulusid kokku hoidma ning üha enam efektiivsusele panustama hakata. Keskenduti projektidele, mis on odavad ning toodavad palju, samas peened ning tehnoloogiliselt keerulised ideed jäeti tagaplaanile.
Saabusid hilja
Shell plaanib sel aastal kulutada kildanaftaturule 2,5 miljardit dollarit ehk ühe kümnendiku oma kogukulutustest. “Suured tegijad saabusid hilja. Me tahame olla nii tegusad nagu väiksemad naftatootjad, ent suure tootja mahuga,” kommenteeris Shelli kildanaftaäri juht Greg Guidry.
Chevron on omakorda teatanud, et ettevõtte kildanafta tootmise osakaal peaks järgneva kümne aasta jooksul suurenema pea kolmandiku võrra. Exxoni teadaannete kohaselt plaanib ettevõte kulutada kolmandiku eelarvest kildanaftaärile. Aastaks 2025 prognoosib ettevõte päevast naftatoodangut jõudvat 800 000 barrelini. Praegu on see üksnes 200 000 barrelit.
Investorid kahtlevad
Kuigi naftafirmade tulevik näib kõige eelneva taustal justkui selge, on investorid siiski kahtleval seisukohal. Bloomberg kirjutab, et investorite hinnangul on kildanaftaäri midagi muud kui nii-öelda traditsiooniline naftabisnis. Viimase puhul tuleb raha sisse panna peamiselt üksnes alguses. Siis, kui tootmine juba pihta hakkab, on järgnevad kulutused üsna väikesed. Samas kildanafta tootmise puhul on asi pigem vastupidi – ettevõte peab pidevalt suunama tootmisse üsna palju raha, kuna tootmismahud kukuvad üsna kiiresti pärast seda, kui puurkaev on mõnda aega töötanud.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!