Iga ettevõtte lugu on oluline ning väärib säilitamist

Rahvusarhiiv algatab Eesti Vabariigi juubeliaastal ettevõtluse ajaloo säilimisele tähelepanu juhtimiseks kampaania ja kogumisprojekti “Eesti ettevõtted 100+”.

Eestis on ettevõtted, mis tegutsevad juba alates 18. sajandist kuni tänaseni, ning ettevõtted, mis on alguse saanud 1990. aastatel ja pidanud vastu taastatud riigi kasvuraskustele, ning meil on uued ja moodsaid ettevõtted, mille hulka kuuluvad ka idufirmad. Rahvusarhiivis on üsna esinduslik kogu erasektori ettevõtteid ja organisatsioone üsna varasest ajast kuni nõukogude perioodi lõpuni, kuid nüüd, 27 aastat pärast iseseisvuse taastamist, tuleb hakata ka uuema ajaloo säilimise nimel tööd tegema.

Eesti riigi edukus sõltub ettevõtete panusest ning teie ajaloota ei saa tulevikus kirjutada Eesti majanduse ajalugu. Seetõttu on väga oluline tõsta teadmist ettevõtete dokumentide säilimise tähtsusest, ka ettevõtete endi juures.

Paraku ei ole teabe säilitamine erasektoris veel üldiselt teadvustatud vajadus, mistõttu vanemad dokumendid (nii paberil kui ka digitaalsed), võivad alatiseks kaduda. Selline protsess on pöördumatu.

Rahvusarhiiv soovib anda parima, et ka ettevõtete tegemised jääksid osaks meie ühiskonna kirjalikust mälust. Teie lugu on oluline, jäämist ja jäädvustamist väärt – kingime eesti rahvale ja tulevastele põlvedele rikkalikuma kultuuripärandi!

Kuidas jõuavad dokumendid arhiivi? 

Ettevõte võib ise dokumentide üleandmise sooviga arhiivi poole pöörduda või pöördub arhiiv koostööettepanekuga.Arhiiv hindab, kas dokumentidel on arhiiviväärtus.Arhiiv pakub üleandjale nõustamist kõiges, mis puudutab dokumendi- ja arhiivihaldust (ka digitaalset).Arhiivi ja üleandja koostöös korrastatakse ja kirjeldatakse dokumendid ning antakse arhiivi üle.Rahvusarhiiv võtab dokumente vastu annetuste ja kingitustena, dokumentide omandiõigus läheb üle Eesti Vabariigile. Eraõiguslikel üleandjatel on õigus kehtestada dokumentidele juurdepääsupiirangud või kasutamiskord kuni 50 aastaks alates üleandmisest.

Huvi või küsimuste korral võtke ühendust arhivaar Birgit Veileriga ([email protected]).

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Toimetasin lugusid ja tundsin äraütlemata suurt kurbust, kui jõudsin esimese Eesti Vabariigi ettevõtjate saatuseni 1940ndatel.

Igast loost jooksis läbi lause “1940. aastal natsionaliseeriti tema ettevõte ja ta küüditati”. Eriti nukker oli ettevõtja Jaak Puhki kuue lapse saatus. Puhkil oli viis poega ja üks tütar. Üks poeg suri 1937. aastal tuberkuloosi, teised pojad olid 1940ndate alguses parimates aastates ärimehed. Okupatsioonivõimud küüditasid kolm venda Venemaale, üks neist suri vanglas 1941 ja kaks lasti 1942 Kirovi vanglas maha.Viiest vennast pääses vaid üks, kes elas 1935. aastast Soomes, kuid temagi suri seal juba 1943. aastal.

Selle aja lood jäävad alatiseks haiget tegema. Näiteks minu vanaisa Olev Evert astus 17. veebruaril 1943. aastal Eesti Leegionisse. Järgnes sõit Poola Debicasse, kus toimus SS-laste väljaõpe. Sõjatee viis ta Saksamaale ja Hollandisse. Kunagi ta mainis minu emale, et Hollandisse jäi temast maha üks väike poiss. Kui ema Saksa sõjaväe kohta rohkem teada tahtis, siis vanaisa ütles alati: “Parem, kui sa ei tea, sest mida sa ei tea, seda pole sinu jaoks kunagi olemaski olnud”.

Vanaisa oli reaalteadustes väga nutikas. Kaks korda proovis ta ENSV ajal kõrgharidust saada. EPAs anti talle sisseastumisdokumendid tagasi küsimusega “Mitu Nõukogude sõdurit sa Saksa sõjaväes maha lasid?”. TPIsse ei võetud dokumentegi vastu. Teatati, et selle riigi vastu sõdijal ei võimaldata selle riigi kulul haridust saada.

See erileht valmis koos Rahvusarhiiviga. Selle asutuse tubli tööta, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda isegi abstraktne, oleks olnud väga raske jutustada möödunud aegade ettevõtjate lugusid.

Kallid inimesed, ettevõtjad, rääkige julgelt lugusid, nii säilib aja lugu lastele!