Riiklikke teenetemärke ei tohiks anda emotsioonide najal

Eestis antakse riiklikke teenetemärke praegu palju kergekäelisemalt välja kui vanasti. Kuidas on nii, et olümpiavõitude eest anti Andrus Veerpalule kaks I klassi teenetemärki ja Kristina Šmigunile I klassi teenetemärk? Kristjan Palusalu olümpiavõitu omal ajal nii kõrgelt ei hinnatud.

Kui Veerpalu sai 2006. aastal lisaks Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgile ka Valgetähe I klassi teenetemärgi, siis rääkisin tolleaegse riigikantselei sümboolika osakonna juhatajaga ja küsisin, et mis saab siis, kui Veerpalu järgmisel olümpial ka medali saab, sest ega ju madalamat klassi anda saa.

“Siis anname talle kas III või II klassi Riigivapi”, sain vastuseks. Küsimuse peale, et kui Veerpalu tuleb ka neljandat korda olümpiavõitjaks, oli vastus õige ootamatu: “Annaks jumal, et ta ei tuleks!”

Võrdlen Veerpalu panust näiteks sõjaväearsti ja kindralmajor Hans Leesmentiga. Leesment oli Eesti Punase Risti president terve esimese iseseisvusperioodi, ehitas üles hästi töötava organisatsiooni ja teenis Vabadussõjas I diviisis arstina, kuid tal on ainult Eesti Punase Risti I klass, ehkki ta juhtis Vabadussõja ajal rinnet tagalast toetanud organisatsiooni Ühistöö tööd.

Meil on perspektiivikas tulevikusportlane Kelly Sildaru, kes võib tulevikus tuua erinevatelt olümpiamängudelt kamaluga esikohti. Kui ta tuleb neljal korral esikohale, kas siis antakse talle neli I klassi?

Teenetemärkide andmise kord on devalveerunud, sest kui vanasti sai Riigivapi anda inimesele, kes oli juba eelnevalt autasustatud mõne teise Eesti teenetemärgiga (kas Valgetähe, Kotkaristi või Punase Risti teenetemärgiga), siis tänapäeval see klausel enam ei kehti.

President Rüütel jagas 2006. aastal Riigivappe kohe 180 tükki, aga 1938.–1940. aastatel anti kokku välja vaid 21 Riigivapi teenetemärki. Rüütel tõmbas riiklike teenetemärkide väärtuse alla. Lugege statuuti, kellele mida anda! Näiteks Leedus on teenetemärke tunduvalt vähem ja Leedu annab riiklikke teenetemärke ka tunduvalt vähem välja. Nendel on teenetemärkidel väärtus ja tase hoopis teine. Eestis on peale teenetemärkide valmistamise mindud ka riigihanke peale.

President Meri ajal anti ka koduperenaistele teisi ja kolmandaid klasse. Hindan küll Lennart Meri presidendina kõrgelt, kuid pean teda ikkagi rohkem kunstiinimeseks ja boheemiks, kes teenetemärkide jagamisega suurt ei hiilanud. Meri ju andis Soome kolonelile ja Inglise seersandile, kes käis siin sissiõpetust tegemas, mõlemale Kotkaristi III klassi. See ju tähendab seda, et Briti seersant ja Soome kolonel on auastmelt võrdsed, aga see on absurd!

Vabadusristil on kolm liiki ja kolm järku, teistel teenetemärkidel on viis põhiklassi pluss medaliklass. Esimese vabariigi ajal oli viiele põhiklassile lisaks kolm medaliklassi ja Kotkaristil ristiklassid. Näiteks Vabadusristi kolm liiki tähendavad järgmist: kui I liigiga autasustati sõjaliste teenete eest, siis II liigiga isikliku vapruse ja III liigiga kodanlike ehk tsiviilteenete eest. Kehtis põhimõte, et mida kõrgem järk, seda kõrgem tegelane.

II klassi puhul kehtis veel ka reegel, et kõigepealt anti II klassi 3. järk ja alles siis II klassi 2. järk, mille saajaid oli vaid 29. Paar erandit oli, kes said kohe II klassi 2. järgu.

Nii ei tohiks I klassi anda isegi mitte elutöö eest, sest see peaks ikkagi hakkama madalamast astmest pihta ja siis elutöö eest kas II või III klass. Siia gruppi kuuluvad näiteks kirurgid, kes on päästnud kas kümneid või isegi sadu inimelusid.

Eestis kehtiva teenetemärkide seaduse järgi ei tohi teenetemärke müüa ega osta. Seda punkti seaduses põhjendatakse sellega, et kavaler ei tohiks oma teenetemärki ära müüa.

Teenetemärgil on peale sümboolse väärtuse ka emotsionaalne väärtus, sest see tõstab iga inimese eneseteadvust. See on ka perekonna reliikvia, mis peaks alles jääma järeltulevatele põlvedele. Aga paljud inimesed ei väärtusta seda ja on küll juhtumeid, kus inimene on alles surnud ja juba sugulased müüvad tema teenetemärke.

Ise kogun teenetemärke juba 70ndatest aastatest alates, kuid kuldajaks pean 80ndate lõppu ja 90ndate algust, mil sain korraliku põhja alla panna. Isegi kui kõik muuseumid oma kollektsioonid kokku panevad, siis nad ei saa ka seda kokku, mis mul on õnnestunud aastate jooksul koguda.

Aleks KivinukTeenetemärkide kollektsionäär jaraamatu “Eesti sõjalised autasud & rinnamärgid 1918–1940” autor

Eesti Vabariigi teenetemärgidEestil on kuus riiklikku teenetemärki ja nende lugu on seotud meie riigi ajalooga.

Vabadusristi aumärk on asutatud 1919. aastal Vabadussõja-aegsete teenete tunnustamiseks. Vabadusristi aumärk on sõjaline teenetemärk Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul. Vabadusristi andmine lõpetati 1925. aastal. Vabadusristi võib uuesti anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest kuni Vabadusristi andmise lõpetamiseks vastu võetava seaduse jõustumiseni.

Riigivapi teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva, 1918. aasta 24. veebruari mälestamiseks. Riigivapi teenetemärk on kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest. Riigivapi teenetemärgil on kuus klassi.

Maarjamaa Risti teenetemärk on asutatud 1995. aastal Eesti riigi iseseisvuse auks. Maarjamaa Risti teenetemärk antakse välismaalastele kõrgeima teenetemärgina Eesti riigile osutatud teenete tunnustamiseks. Maarjamaa Risti teenetemärgil on kuus klassi.

Valgetähe teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Valgetähe teenetemärk antakse riigiteenistuses või omavalitsuses osutatud teenete tunnustamiseks ja välismaalastele Eesti riigile osutatud teenete eest. Valgetähe teenetemärgil on seitse klassi.

Kotkaristi teenetemärgi on asutanud 1928. aastal Kaitseliit Eesti iseseisvuse 10. aastapäeva puhul. Kotkaristi teenetemärk antakse sõjaliste või riigikaitseliste teenete eest. Kotkaristi teenetemärgil on kaheksa klassi. Kotkaristi teenetemärk on sõjaline, kui talle on lisatud kaks ristuvat mõõka.

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. Eesti Punase Risti teenetemärgil on kuus klassi.

Joakim Puhk (1888–1942) Viljakaupmehe Jaak Puhki vanim poeg Joakim Puhk tegutses ettevõtja ja poliitikuna ning oli alates 1925. aastast Kaubandus-Tööstuskoja esimees.

Ta pälvis Kotkaristi II klassi teenetemärgi (1935) ja Eesti Punase Risti mälestusmärgi, II järgu I aste (1929).

Veel tunnustati Puhki Saksa olümpiaaumärgiga (1936) ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärgiga postuumselt (1999).

Emil Fahle (1875–1929)Saksa juurtega Eestimaa Merejahtklubi üht suurimat toetajat, purjetajat ja ettevõtjat Emil Fahlet tunnustati 1929. aastal Eesti Punase Risti mälestusmärgiga, II järgu I aste.

Oskar Kerson (1887–1980)Kunagisele töösturile ja Eesti Panga presidendile Oskar Kersonile avaldati austust Punase Risti mälestusmärgiga, II järgu I aste, seeria 385 (1936).

Arthur Uibopuu (1878–1930)Eesti pangandustegelasele Arthur Uibopuule avaldati tunnustust Eesti Punase Risti mälestusmärgiga, II järgu I aste, seeria 56 (1929).

Karl Vellner (1894–1984)Eesti sporditegelast ja ettevõtjat ning kahasse venna Kollaga kondiitritööstuse Kawe asutanud Karl Vellneri hinnati kõrgelt Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga, seeria 4949 (1940).

Johannes Lorup (1901–1943)Eesti klaasitööstur Johannes Lorup, kes suutis ajada konkurendid pankrotti ja hõivata kartellileppega kogu Eesti turu, pälvis Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, seeria 3923 (1939).