Astume keskkonnaprobleemide vastu koos talunikega!

Hobi-keskkonnakaitsjaid kuulukse rääkimas: loobute lihast ja oletegi oma töö ära teinud, tituleerigem teid keskkonna parimaks sõbraks. Kahjuks, ei too selline lühinägelik väide kasu keskkonnale ega meie tervisele ega ka meie majandusele. Küll aga peitub jätkusuutlik vastus akuutsele murekohale põllumajanduses - talunikku, ei tohiks siin kohal pidada enam probleemiks vaid lahenduseks.

Eesti loodus ise on lahenduseks loonud ideaalsed tingimused - looduslikud rohumaad ning nendel elavad rohusööjad, kes selle maa meie jaoks väärindavad. Inimene võib ju muru näksida, aga meile on selle toiteväärtus null. Samas on rohusööjatel loomadel väljakujunenud spetsiaalne neljakambriline magu toitainete omastamiseks ning meie saame parimad võimalikud toitaine kooslused nende lihast koos õigesti kasvatatud taimedega.

Siiski on ammu heidetud pikk ja tume vari loomakasvatusele, kui kasvuhoonegaaside tootjale. Siinkohal on taas põhjendamatult visatud ühte keedupotti intensiivne ning ekstensiivne tootmine. Põhiosa loomakasvatusega seonduvatest põllumajandustekkelistest gaasidest tuleb intensiivsest loomakasvatusest. Selleks, et intensiivselt looma kasvatada, kasutatakse kõige suurem osa meie ressursidest, et toota nuumafarmi loomale sööta tohututel maaaladel. Milleks anda rohusööjale loomale teravilja või sojat, millel on toiteväärtus ka inimesele?

Kuid Eesti puhul on ka see intensiivtootmise jalajälg väike, meie suurima kasvuhoonegaasi maardla kõrvla, milleks on põlevkivi. Rohumaaveise näol peitub lahendus ka sellele. Maailma suurimateks süsinikupankadeks on mullad. Mullad hoiustavad viis korda enam süsinikku, kui kogu maailma metsad kokku. Ühendkuningriigis baseeruuv mulla ühingu 39 uuringut näitasid kõik, et rohumaaveised seovad orgaanilist materjali tagasi mulda nii, et toimub süsiniku sekvestratsioon, ehk süsiniku eemaldamine atmosfäärist ning seejärel selle sidumine mulda nii, et mulla kvaliteet paraneb märgatavalt.

Taluniku poolt on lahendus leitud, ent tarbija harjumuste muutuseta on see nagu kiriku ehitamine - igal ööl tuleb vanapagan tehtud tööd lammutama. Eestis on tarbijale asja lihtsustamiseks välja töötatud riiklikult sertifitseeritud “rohumaal kasvanud” kvaliteedikava. Kvaliteedikava ning ka mahemärgiga tooteid toodab täna äsja ilmavalgust näinud Liivimaa Lihasaaduste Wabrik.

Liivimaa Lihasaaduste Wabrik on ise küll värske ettevõte, kuid selle vundament laoti juba aastaid tagasi, mil sündis Liivimaa Lihaveis. Teekonda alustati talunikega, kes mõtlesid konjunktuuri muutusele ning kes kasvatasid oma loomi arusaamaga, et liha kvaliteet ning looma ja keskkonna heaolu on korrelatsioonis. Lisaks sooviti jätkusuutlikku majandamist silmas pidades väärtustada loom ninast sabani. Liivimaa Lihasaaduste Wabrik asetseb samadel alustaladel - esikohal on tooraine, kuid vähem tähtis ei ole ka olla jätkusuutlik kogu tootmisprotsessi juures.

Wabrikust tuleb lettidele kaks kaubamärki, mis aitavad tarbijal olla asjatundlik ja nutikas keskkonnasõber - Liivimaa Lihaveis ning Liivimaa Uluk. Kogu sortimendis on pea 50 toodet, mis lasevad kodusel pannikeerutajal kasutada oma kujutlusvõimet visates pannile kuivlaagerdatud steigi, kui ka tunda mugavust lastes lihtsalt soojaks mahe lihapallid või viinerid. Liivimaa Lihaveise kaubamärki ehivad ka riiklikult tunnustatud rohumaaveise kvaliteedikava märk ning mahemärk. Ent uluki toodetel pole ju sedagi vaja, seda tema jalutab meie metsades oma loomuomases keskkonnas nii nagu tahab. Selleks, et vanapagan ehitatud kirikud lammutama ei tuleks, tasub teha teadlik valik oma tarbimises ning selle valiku on teinud mugavaks Liivimaa Lihasaaduste Wabrik.