Prantsuse Guajaana – bioloogi paradiis

Bioloogiks õppimine pakub vaheldusrikkust, üllatusi igal sammul ja viib avastama kohti, kuhu enamik meist ei satuks. Just nii juhtus minuga, kui läksin Erasmuse kaudu Prantsuse Guajaana vihmametsadesse praktikale.

Tasub märkida, et ehkki riik kuulub Euroopa Liitu, ei asu see mitte Euroopas, vaid Lõuna-Ameerika idaosas. Olime koos kursusekaaslase Merili Martverkiga esimesed, kes Eestist nii eksootilisse paika praktikale läksid. Tõsi, ehkki tudengitele suunatud Erasmuse programmiga saab praktikale minna paljudessse Euroopa ülikoolidesse, pole praktikavõimalused ülemerepiirkondades kuigi laialt levinud.

Kumbki meist polnud varem Prantsuse Guajaanas käinud, kuid ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud tundmatus kohas vette hüppamisega. Mitmed meie tuttavad ülikoolikaaslased olid jaganud oma reisimuljeid ja seiklusi eksootilisest Guajaanast. Sealsetes metsades on ka Tartu Ülikooli loodusteadlased rassinud, rüganud ja seigelnud juba ligi 15 aastat. Ja kuigi kõik lood, mida olin kuulnud, tundusid nii toredad ja ahhetama panevad, polnud ma kunagi tabanud end mõttelt, et just sinna võiks ka mina ükspäev minna. Aga teadagi, elul on varuks üllatusi ning kui mulle tehti ettepanek minna lähistroopikasse vihmametsa avastama, siis jah-sõna ei lasknud end kaua oodata.

Kohalik prantslasest ülemus Fred võtab eestlasi avasüli vastu, eriti vihmaperioodil, kui kokku tuleb arvestatav hulk putukaturiste maailma eri paigust. Eestlaste maine on seal väga hea, meie teadmisi ja töökust hinnatakse. Üks meie tööülesandeid oligi tegeleda entomoloogiahuvilistega. Töö sisaldas erinevaid töölõike, alates putukate püüdmisest ning määramisest kuni ööpüükidel käimise ja taimede määramiseni välja. Valdav osa sel hooajal vihmametsa reisivatest putukahuvilistest turistidest olid tulnud püüdma titaansikku (Titanus giganteus), maailma suurimat siklast. Titaansikk näitab end vaid jaanuaris ja veebruaris. Eriti haruldaseks peetakse emast titaansikku. Üks meie külalistest väitis, et tal on neid kodus üle 90!

Kohapeal viibides oli meil võimalik avastada ja nautida kõike, mida sealne loodus ja Prantsuse Guajaana pakuvad. Külastasime ka pesuehtsaid turistiatraktsioone. Just nii võiks nimetada kaimanite vaatamist. Õhtul minnakse paadiga jõele, kust otsitakse krokodilliliste hulka kuuluvaid loomakesi ning julgematele antakse võimalus ka neid ise käes hoida. Üks eredaimaid mälestusi oli ka visiit Kourou kosmodroomile, kus käisime mitu korda satelliitide orbiidile saatmist vaatamas. Samast jaamast on teele pandud ka ESTCube-1. Ja mis saab veel armsam olla, kui näha puul vedelevat laikslooma tema loomulikus keskkonnas, vaadates ise samal ajal süstiku starti?

Minu arvamus troopikast muutus pärast praktikakogemust kardinaalselt. Vihmametsa ei tasu üleromantiseerida ega ka liialt karta, sest olles iga päev keset lõputuna näivat rohelust, harjub sellega kiiresti.

Kui alguses sai kõiki ja kõike teatud määral peljatud, siis veidi aega hiljem mõistsin, et legende on rohkem kui tegelik elu seda pakub. Elusolendite nägemine oli pigem õnneasi. Ei vonklenud anakondad ega muud pisemad maod igal sammul ees ja taga ning akna taga ei jalutanudki jaaguarid, kes oma võimsa häälitsemisega öösiti magada ei oleks lasknud. Ent inimesele ohtlikke liike leiab vihmametsast kahtlemata rohkem kui kodumaalt, mistõttu ei tohi valvsust kaotada.

Praktikat Prantsuse Guajaanas ei pea ma väärtuslikuks mitte seal loodud tutvustele – inimesi väga metsas ei kohanud –, vaid tänu empiirilistele tähelepanekutele. Kolm kuud Lõuna-Ameerikas suurendasid märkimisväärselt nii minu kui ka kõikide teiste sealviibinute silmaringi. Kogeda omal nahal looduse mitmekesisust, hulkuda puutumatus vihmametsas on väärtus omaette.

Kodumaale tagasi naasmise järel olen mõelnud tehtud otsusele ja kogetule. Ei kahtese oma õpirännet hetkekski ning soovitan kõigile. Olge julged ning kasutage võimalust maailma avastada! Erasmuse õpiränne on üks suurepärane võimalus laiendada haridusteel silmaringi, saada elukogemus nig kujundada enda isiksust. Võib-olla saabki mõnest seal praktiseeritud tegevusest pärast õpinguid minu erialatöö, millega hakkan tulevikus lähemalt tegelema.

Ka ei või kunagi ette teada, millal mõni välismaa tutvus võib kasuks tulla või kuidas üks või teine kogemus võib aidata huvipakkuva töökoha endale krapsamisel. Aga üks on kindel – mugavustsoonist välja astudes avastad enda jaoks hulgi uusi huvisid ja tegevusi! Just seetõttu mängibki õpiränne inimese isiklikul arengul nõnda tähtsat rolli.

Aga need, kes otsustavad seiklema minna, ärgu jäägu oma kodumaale võõraks!

Näen ennast töötamas kohas, kus on võimalik vähemalt mingil määral vahetult looduse uurimisega kokku puutuda. Mind imponeerib kõige enam liikide ja diversiteedi kaitsmine ning säilitamine. Kus täpsemalt saan end arendama hakata, näitab lähitulevik.

Töötada tahan kindlasti Eestis. Läheb vaja vaid lühiajalist kodumaalt eemalolekut, et mõista, kui palju on siin elamisel ja olemisel positiivseid külgi, mida igapäevaselt ei märka.