Investor Toomas: kes röövis minu südame?

Võin teile omast käest kinnitada, et iga viimastki vähegi pikemalt finantsturgudel tegutsenud investorit kimbutab suur hulk hädasid. Me kipume oma positsioonidesse armuma, meid kannustab loomariigistki tuttav karjaefekt ja oleme oma keha orjad. Samuti oleme emotsioonide pillutada märksa rohkem kui sooviksime endale tunnistada.

Tõe huvides olgu kohe öeldud, et ega robotidki inimestest paremad ole – just turgude emotsionaalsuse ja ebaratsionaalsuse vääriti tõlgendamine ei ole lasknud peentel ja kainelt kalkuleerivatel algoritmidel seni veel turgudel puhast tööd teha.

Minagi olen tavaline inimene. Väljamõeldud küll, kuid sellegipoolest inimene. Nii, nagu paljudel teistel investoritel, on ka minul ajapikku tekkinud kindlad lemmikaktsiad ning ei välista, et olen nii mõnegi positsiooni puhul muutunud ehk ülemäära emotsionaalseks ja ostudesse liiga jäigalt klammerdunud. Kui asjad lähevad pärituult, ei ole kaugel ka ilmeksimatuse sündroom. Maailma edukamate fondijuhtide kogemus on õpetanud, et selle haiguse vastu tuleb võidelda halastamatult kõikide vahenditega.

Nii otsustasin minagi veel enne pühademöllu südame kõvaks teha ja kainel pilgul oma portfelli struktuuriga tõtt vaadata. Põhjus on lihtne – võin küll olla tänavu teeninud kadestamisväärset tootlust, kuid kui suur oli risk seda tehes? On selge vahe, kas eurosent teenitakse lahinguväljal eluga riskides või staabis rahulikult piparkooke nosides. Tark investor ei sea oma elu eales ohtu ega torma esimesena rindele. Sõjaväeterminoloogiaga jätkates, edukas pikaajaline rahajuht kuulub pigem külmalt ohtusid hindavate pelglike tagalameeste ridadesse. Nõnda väheneb oht rumalusest kahurilihaks sattuda.

Enda portfellile võõra pilguga peale vaadates paistab silma selgelt ebaproportsionaalselt suur panus USA tehnoloogiasektorisse – üle 22% kogu portfellist moodustavad Microsofti ja Apple’i aktsiad. Kui lüüa siia otsa minu suuruselt teine positsioon Norra kalakasvataja Leroy Seafoodi aktsias, saamegi rohkem kui kolmandiku kogu portfellist paigutatud. Tehniliselt on seda selgelt liiga palju isegi siis, kui läinud sajandil rohkelt laineid löönud ja palju kriitikat pälvinud portfelliteooria ülepeakaela prügikasti visata.

Samas on just need kolm positsiooni minu portfellis selgelt seni parima esitluse teinud aktsiad, mis on kolme peale kokku neisse paigutatud summa enam kui kolmekordistanud. Peadpööritavale tõusule vaatamata plaanin kõik need kolm positsiooni veel enne aasta lõppu korralikult luubi alla võtta. Võimalik, et just praegu on paras aeg pisut kasumit koju tuua ja investeeringud senisest veelgi rohkem laiali hajutada.