Investor Toomas: kas tõesti varitsevad Bonnierid minu varanatukest?

„Toomas, avita!“ lugesin värskest lehenumbrist, kui olin loo kõrval enda pilti märganud. „Räägitakse, et Rootsi Bonnierid tahavad Äripäeva väljamõeldud kangelaselt investor Toomaselt osa raha ära võtta, et tema tegevus näiks reaalsem.“

Aimasin, et Bonnier Groupil sellist plaani pole ning see oleks ka üksjagu naljakas – minu portfelli maht moodustab ehk vaid napi promilli emafirma ärimahust. Samuti on minu ajalooline aastatootlus (tänase seisuga 10,56%) olnud märgatavalt parem kui emafirmal. Ka ei saa ma kuidagi nõustuda loogikaga, et kui minult osa raha ära võtta, näiks minu tegevus kuidagi reaalsem.

Tehinguid olen ma ju alati teinud päris rahaga ning need on soovi korral ka suurusjärkude võrra väiksemate summadega matkitavad. Liiatigi olen hoidnud alati üsna uhke protsendi oma varadest rahas, mis muudab minu aktsiaportfelli oluliselt väiksemaks.

Tegelikult olen hoopis kurb, et mul rohkem raha ei ole! Läinud kevadel avastasin näiteks, et Äripäeva koostatud iga-aastasesse Investorite TOPi ei mahuks ma isegi mitte siis, kui paigutaksin kodubörsile kogu oma varanatukese ja võtaks lisaaktsiate ostuks rikastelt sõpradelt 170 000 eurot võlgu. Meeles tasuks pidada, et TOPi mahub poolsada kohalikku investorit – nende seas paistab aasta-aastalt silma hulk täiesti tavalisi inimesi, kes on sinna pääsenud puhtalt palgatöö kõrvalt säästes.

Et olen hingelt skeptik, otsustasin Ekspressi sahinat siiski kindluse mõttes kontrollida ja marssisin pahural ilmel Äripäeva peadirektor Igor Rõtovi kabinetti selgust nõudma. „Sa oled nii Äripäevale kui ka Bonnierile sedavõrd kallis vara, et me sind ei müü mingil juhul,“ rahustas Igor minu väljamõeldud südant. „Ühelt poolt oled näidanud supertootlust, aga teisalt oled sa selline tegelane, kelleta Äripäeva tagumist lehekülge enam ette ei kujuta. Pigem annaks sulle raha juurde!“

Küll meenutas ta, et ajalooliselt oli Äripäeval raske hetk majanduskriisi ajal 2009. aasta septembris ning siis tulnud otsustajate ringis ka minu portfell jutuks. „Enne palgapäeva jäi kassas natuke raha puudu ja mis siin salata – mõte liikus sinu suunas,“ tunnistas ta. „Kuid ka siis õnnestus see raha mujalt saada ja sinu portfelli säästa.“

Nüüd, juba pisut rahunenuna, rändas minu mõte trükimeedia väljaannete aktsiatele – tõepoolest viimase 10 aasta jooksul on neil läinud üleilmselt kehvasti ja arusaadavalt on ka aktsiainvestorite raha põlenud suure leegiga. Tiraažid on kukkunud, reklaamitulu on sügavas languses ja veebisisu eest maksmine pole üldjuhul paberlehtede kadusid korvanud.

Erand ei ole siinkohal ka ainus kodubörsil noteeritud meediafirma Ekspress Grupp, mille aktsia keskmine aastane tootlus on Nasdaqi arvutuste järgi olnud alates IPOst -15%. Tõsi viimase 12 kuuga on aktsia tõusnud 15,7% ning mullu soovitati mul isegi osanike ringi astuda. See mõte on aga jäänud praegu pigem sahinate tasemele.