Investor Toomas: puhume kodubörsile elu sisse

Just seda tõdeti möödunud nädalal Tallinnas toimunud Balti kapitaliturgude foorumil, kus mõtiskleti selle üle, kuidas rohkem ettevõtteid börsile tuua ja kuidas muuta Balti börsid atraktiivsemaks. Üks välismaa esineja tõi välja kurva statistika Euroopa Liidu tarbijauuringust, millest selgus, et väärtpaberid pole üldsegi populaarsed, asetsedes atraktiivsuse mõttes viimasel kohal. See tähendab, et enne eelistavad tarbijad osta pesupulbrit, sokke, suitsuvorsti, lotopileteid või teisi tooteid, viimasena väärtpabereid.

Tihtilugu kipub tavainimene, kellel börsikogemus puudub, kalduma aktsiate ja börside suhtes kahte äärmusse. Üks on see, et börsidel võib ratsa rikkaks saada, teine äärmus kaldub arvama, et mis mõtet on aktsiaid osta – lõpuks tuleb ikka börsikrahh. Seega näeb inimene börse kahes valguses – kas täieliku loteriina või kohana, kus kiirelt vaesuda.

Kindlasti on selliste vaadete põhjus ka üha suurem usaldamatus börside vastu. 2008. aasta finantskriis tõi paljudele vara kaotuse ja viis börsiindeksid langusesse. Usaldamatust suurendas ka see, et seoses kriisiga tuli ilmsiks palju petiseid – Bernard Madoff, kelle petuimpeerium oli üle 50 miljardi dollari suur, ning pangad, mis müüsid klientidele keerulisi väärtpabereid, millel puudus lõpuks igasugune väärtus.

Seega, ilusas pakendis müüdi mädaõunu. Inimesed sõid neid heauskselt, kuid halb maitse on paljudel veel siiamaani suus.

Tegelikult vajaks me seda, et inimesed ei näeks kahte äärmust – väärtpabereid kui loteriid või vaesumise instrumenti. Vaja oleks tõsta rahva teadlikkust finantsasjade ja aktsiaturgude kohta. Samuti oleks vaja suurendada börsiinstrumentide läbipaistvust, ja siin saavad kaasa aidata finantsjärelevalveasutused.

Vaja oleks tuua usaldus börsidele tagasi. Et väärtpaber oleks tarbijate hulgas populaarne kaup, mida kõlbaks n-ö riiulile välja panna. Ainuüksi Tallinna börs on tõestanud, et paarikümne aastaga saab turgudel oma raha jätkusuutlikult kasvatada.

Uute investorite meelitamiseks võiks viia ka riigifirmad börsile. Kui näiteks Eesti Energia puhul võiks vastu vaadata julgeolekurisk, siis ei peaks viima riigifirmasid 100%-liselt börsile, piisaks ka väiksematest osadest, et jämedam ots ettevõttes jääks ikka riigi kätte.

Kui ka see ei peaks inimesi veenma investeerima, siis vaadake mind – olen üle kümne aasta investeerinud aktsiaturgudele, olen näinud kriise ja krahhe, kuid vaatamata sellele on mu portfelli väärtus neljakordistunud!