Ryanairi jamad arvatust sügavamad?

Ryanairi tabanud lendude ärajätmine on ettevõttesse toonud nähtavasti uue kursi poliitika. See on nõudnud esimese ohvri: mõni päev tagasi teatas Ryanair oma kauaaegse operatiivjuhi Michael Hickey vallandamisest.

Mu portfelli ühel põnevamal aktsial, Ryanairil, on seljataga karm kuu: peale aasta väldanud pea katkematut tõusu rebestasid aktsiat teated lendude ärajätmisest. Septembri keskpaigas teatas Ryanair, et pilootide puhkusearvestusega on probleeme ning seetõttu tuleb ära jätta kuni 50 lendu päevas. Tabas see otsus 400 000 reisijat. Toona olin mina koos Ryanairi juhiga optimistlik: piirangud pidid kehtima oktoobri lõpuni ja kuigi vihaste reisijate arv oli suur, oleks see kontserni tulemusi vaid mõne miljoni euroga löönud.

Aktsia langes ja ma kasutasin rõõmsalt nõrkust ära – ostsin Ryanairi juurde.

Meele tegi kibedamaks nädal hiljem tulnud teade, et Ryanairi juht O'Leary pole siiski korda majja saanud ja on nii talve- kui ka kevadhooajal sunnitud tühistama 18 000 lendu. Ka see otsus mõjutab ligikaudu 400 000 reisijat. Ega see mind rõõmsamaks teinud, aga mingit katastroofi ma tol hetkel ei näinud: ettevõte on soliidne ja see, mille Ryanair kaotab reisijates, võib ta võita võrdlemisi madala nafta hinna kaudu.

Kõik kokku tegi Ryanairist mu portfelli septembrikuu suurima kukkuja – kümme protsenti nagu peoga pühitud. Ja ikka veel olin ma rahulik.

Möödunud nädalal tilkus aga avalikkuse ette O'Leary kiri pilootidele, kus lubati paremat palka, preemiaid ja paremaid töötingimusi. Pole vast saladus, et Ryanairi amoraalne võlu peitubki kontserni võimes ka kivist vesi välja pigistada. Aga ükskord peab ka kivi tühjaks saama.

Efektiivsus – kulude kokkuhoid – on Ryanairil nii paigas kui paigas ja ega väga palju kuskilt midagi juurde võtta justkui pole. Alles suvel andis kontsern avapaugu suurele hinnasõjale, mis tähendab, et pikemas perspektiivis peaks reisijaid juurde tulema, aga lühemas plaanis tuleb aktsionäridel väiksemate kasuminumbritega leppida.

Samal ajal andis Ryanair mõista, et tänavu kipub kasum jääma 1,4 miljardi euro juurde – meenutagem, see oli aeg, kus kõik oli ettevõtte jaoks veel roosiline: kasvasid nii käive, reisijate number, nafta hind oli korraliku surve all. Räägiti küll Brexitiga seotud ebakindlusest, aga üldiselt näis elu ilus olevat. Kuni lennukatkestusteni. (Siinkohal meenub kohe, kuidas O'Leary suvel hulga aktsiaid maha müüs ja muidugi tekib küsimus, et kas ta seda kõike ette ei näinud.)

Lendude ärajätmine tõi välja Ryanairi räpasema poole: kokkuhoid on tulnud paljuski meeskonna arvelt ja piloodid on Bloombergi andmetel massiliselt jalgadega hääletanud. Viimase aasta jooksul olevat „sajad piloodid“ vana leivaisa jätnud ja parematele jahimaadele suundunud.

See kõik avaldab survet kontserni kasvuväljavaadetele: Bloombergi arvutuste järgi tuleb sel ja järgneval aastal Ryanairil leppida 6 miljonit vähema reisijaga kui plaanitud. Lisaks tõmbus Ryanair tagasi pankrotis Itaalia lennukompanii Alitalia ostust. Viimane on märgiline seetõttu, et oleks andnud O'Learyle ligipääsu mitmele pikamaalennule ja toetanud seega Ryanairi laienemisplaane. Samal ajal annab selle projekti äralangemine O'Learyle võimaluse kodus kord majja lüüa.

Investorina vaatan nüüd seda Ryanairi turupositsiooni-kaarti ja kui O'Leary selle vähegi välja käia mõistab, siis võib ta praegusest kehvast olukorrast veel vägagi edukalt välja ronida. Müügikiusatust Ryanair minus aga veel tekitanud pole. Öeldakse, et kolm aastat on see aeg, mil näed, mis investeeringust saama hakkab. Kuigi uudised võivad hingevärinat tekitada, plaanin aktsiaid külma kõhuga hoida.