Uued aktsiad põhjanaabritelt?

Tänavuste majandusennustuste järel tuli tõdeda, et õnneks on mul pensionini veel jupp maad minna. See tähendab, et ma ei pea, nagu kaupleja, punnitama igapäevase võidu nimel, vaid saan trendidega kaasa seilata.

Verivorsti ja ilutulestiku vahel kuulasin analüütikute prognoose. Põhja-Koreast ja Trumpist rohkem huvitasid mind tulevikuvisioonid – kuhu raha järgnevatel aastatel minema hakkab? Ja tundub, et vähemalt ühes asjas on minu sabatunne analüütikutega sama meelt: tuleb rohkem sõjatööstusesse panustada. Relvaäri näib õitsevat ja kuigi peamiselt on uudiseid igat masti lennukite ostu- ja müügitehingute kohta, on selge, et kaubaks läheb ka kõik muu, alates tankidest ja lõpetades püssidega.

Kuna ÜRO peasekretär tundis aastalõpukõnes muret sõjaliste konfliktide pärast, ei tasu minulgi maailmarahule panustada. Nii võtan ma sel aastal fookusesse sõjatööstusettevõtted.

Mitu kodumaist eksperti soovitab pöörata pilgu Skandinaaviasse – miks mitte vaadata pakenditootjat Stora Enso? Aga miks mitte mõni väiksem Soome ettevõte, mis olemuselt on korralik, kuigi meedia mõistes varjuhoidev kasvulugu? Või panustada hoopis maailmas maad võtvale puhtusesoovile ja võtta sihikule Norra pakendikäitlusettevõte Tomra?

Samuti tasub nina pöörata Euroopa ja Vaikse ookeani piirkonna aktsiate poole, aga vaevalt ma Jaapani või Hiina seda ühte õiget väikefirmat üles leida oskan. Kuid Skandinaavia – see on ju nagu Eesti tagahoov! Võta aga Nasdaqi nimekiri ette ja hakka analüüsima.

Ainus häda väiksemate ettevõtete puhul on ehk see, et kuna kauplemismahud on väiksemad ja kui firmaga midagi juhtub, on kohalikud vennad oma positsioonid juba sulgenud ja selleks ajaks, kui mina asjast sotti saan, ei taha mu aktsiaid enam keegi. Ainuüksi selle teesi peale portfelli rajada ei saa, aga meeles tasub see pidada küll.

Eksperdid soovitavad heita pilk küberkaitse maailma: küberrünnakutest on saanud argipäev ja lisaks häkkeritele teenivad sellest ka kaitsepakkujad. Niikaua, kuni pahalased andmete kallal käivad, peaks turvajate ja omakorda neisse raha paigutanud investorite taskud täis olema.

Ja siis veel regioonid! Venemaale oli möödunud aastal üsna niru, aktsiaid rõhus ka rubla nõrgenemine. Tuleb tänavu taastumine? Kas sanktsioone õgvendatakse? Ja mis saab poliitilisest riskist? Kuid: investorina tuleb endale aru anda, et poliitiline risk on paljudes huvitavates riikides. Kas USAs, kuhu on koondunud suur hulk maailma populaarsemaid aktsiaid, on Trump kui president poliitiline risk? Kas Brasiilias, kus üks korruptsiooniskandaal teist taga ajab ja sealne naftahiid Petrobras äsja hiidtrahvi kaela sai, on poliitiline risk või mitte? Kas Hiinas, mis oma laienemisplaanidega minul kui investoril suu vett jooksma ajab, on poliitiline risk või mitte? No isegi Saksamaal, kus juba mitu kuud korralikku valitsust moodustada ei suudeta, on mingi definitsiooni järgi poliitiline risk küljes.

Riskid ei tähenda minu jaoks aga hullu riskivõtmist või võimendust: konservatiivne portfell ehk pool rahas-võlakirjades ja pool aktsiates, jääb vähemalt esialgu paika ning spekulatiivsed varad minust puutumata. Pigem on risk minu kui pikaajalise investori jaoks nagu ilmaennustus: õues tuleb ikka käia, aga risk näitab, kas kaasas peab olema päikesevari või puhvaika.