Investeerimine lihtsamaks?

Minu investorielu alguses tuli asju ajada samamoodi nagu praegu – otsid välja aktsia, vaatad, kas su pank-maakler seda pakub, kannad raha üle ja jääd ootama, et väärpaber portfelli laekuks. Teenustasud ja kõik pealekauba. Investeerimismaastikul on muutunud vaid see, et kui tosinkonna aasta eest peeti investeerimist vanade meeste alaks, siis nüüd on nutika investeerimise idee rohkem rahva sekka läinud. Jumal tänatud, et aktsiate valikul pole ma ammu kuulnud sellist juttu nagu igat masti coinide puhul – et pane aga raha sisse ja võta kümne-sajakordne summa välja. Ehk siis – kõik vanaviisi.

Aga siis tuli meelde too LEI-kood, mille eest äsja 75 dollarit maksin ja mida igal aastal raha eest uunedama pean. Meenus MiFidII, mis korjab internetist ära suure hulga investeerimisasutuste ekspertide tasuta analüüsid. Ehk info jagamine jääb asjaarmastajate pärusmaaks. Ja meenub ka, et meil kehtib ikka veel dividendide topeltmaksustamine mõningate välismaiste aktsiate puhul.

Pole saladus, et kui kogu krüptomaailm on ühe hea asja toonud, on see ikka too kiire asjaajamine. Minutitega rahakott valmis, vahetusplatvormil saab kärmelt ka konto tehtud, nüüd jääb üle vaid oodata, millal kodupangast raha üle kantakse, ja siis läheb lahti. Ülekanded võtavad – olenevalt mündist – aega mõne minuti või tunni. Ja eelkõige on see mugav. Tahad, teed kuskil mobiilis istudes asjad väikese nupulevajutusega ära. Investeerimine ja kauplemine on seal tehtud mänguliselt kergeks. Ja mis seal salata, ka hasartmängule sarnasemaks.

See kõik sunnib ka psühholoogiliselt neid tehinguid rohkem tegema. Ikka kiiremini, rohkem ja lõbusamalt. Kui vara käib kiiresti üles-alla nagu Ameerika mäed, siis on temaga mõnusam toimetada kui aeglasema aktsiaga. Kas sellised kiirotsused on alati korralikult läbi kaalutud? Selles julgen kahelda. Kas tehakse kiiremini vigu, millest siis omakorda kiiremini õpitakse? Seda tasub loota.

Küll aga pani see mu mõtlema uue investorite põlvkonna peale. Räägitagu pealegi kodanikupalgast ja sellest, kuidas robot mu tööd tegema hakkab nagu vanasti ori, et mul jääb üle vaid piitsa anda ja raha kamaluga koju tuua. Paraku on rikkaks saamise eeldus ka 21. sajandil sama mis sada aastat tagasi: tuleb kas hakata edukaks ettevõtjaks või olla üle prahi investor. Palgatöö – olenemata selle kuuldavasti moraalselt puhastavast toimest ja muudest positiivsetest külgedest – üksi jõukuseni ei vii.

Ja ehk ongi see uue aja investeerimine teistsugune: pole enam mitmesaja-leheküljelisi prospekte, mida, olgem ausad, enamik investoreid iialgi ei loe. Pole sõrmede ristamist, et kas mu kodumaakleril on juhtumisi võimalik mulle hankida mingi Indoneesia suurkorporatsiooni aktsia. Ehk on kunagi aktsiatega nii nagu krüptorahaga – et olgu see aktsia või coin pärit ükstaspuha mis maailma nurgast – tehingu saad temaga teha kiirelt, mugavalt ja erilise närvikuluta. Ses mõttes tervitan investorina muutusi küll: kui ühelt poolt regulatsioonid mu elu kibedamaks teevad, muutugu investeerimine vähemalt teistpidi magusamaks.