Miks Apple mind muretsema ei pane?

Seda ei juhtu iga päev, et mu aktsia turuväärtusest ühe hoobiga 60 miljardit dollarit kustutatakse, aga just nii reedel Apple'iga juhtus. Teda tabas kaks lööki ühe hoobiga.

Kõigepealt tulid Taiwan Semiconductorsi majandustulemused. Tühja neist, võiksin mõelda. Aga võta näpust! Eri andmetel moodustavad Apple'i tellimused Taiwani firma käibest umbes viiendiku. Nii et kui sellel läheb hästi, siis tundub natuke, nagu läheks hästi ka Apple'il, ja vastupidi.

Sedapuhku oli siis vastupidi ja investoritel tekkis tunne, et süüdi on iPhone'id, millel klientide seas nii palju lööki pole kui võiks. Et see uus X suuremat sorti müügihitt pole, sellest on maailma meedia heietanud juba kuude viisi.

Teine hoop tuli Morgan Stanleylt, kes aeg-ajalt igat sorti analüüse rahva ette paiskab. Sedapuhku ütles ta Apple'i kohta otsesõnu: ettevõte on okei, aga iPhone'e müüakse vaid 34 miljonit tükki, mitte 43 miljonit nagu varem turg eeldanud on. Seda on veerandi võrra vähem ja selline arv kajastub ka korralikult käibe- ja kasuminumbrites.

Wall Streeti tabas õunapohmelus, aktsia läks seitse dollarit soodsamaks ja ma hakkasin juba mõtlema, kas see oleks nüüd üks hüva ostukoht: aasta algusega võrreldes kaks protsenti soodsam. Aga nii palju olen ikka eestlane, et kahe protsendi pärast ei hakanud orderit sisestama.

Aga miks ma siis ei müünud, kui suur osa investoreid müüs? Apple'i aktsia puhul olen panustanud samamoodi brändile nagu tavaline telefoniostja. Arvan, et maksan ehk rohkem – ja suhtarvude järgi on see Apple ikka pisut kallis –, aga saan ka kvaliteeti ja innovatsiooni ja turuliidrit, ja sellise toote, mille pärast kõik teised kooliõuel nii-öelda kadestavad, sest see püsib portfellis lihtsalt kauem ilus ja värske kui mõned teised, soodsamad tooted. Mulle meeldib, et Apple areneb, et ta teenib erinevalt mõnest teisest tehnohiiust korralikult kasumit ja oskab klientidel raha taskust välja tõmmata.

Ja ma panustan sellele, et Apple oma iPhone Xi nukrast minekust õpib. Selle puhul on toodud välja, et innovatsiooni justkui eriti polnud, aga see-eest tõsteti hind krõbedale tuhandele dollarile. See oli ka lojaalsete klientide jaoks liig. Kui statistikat uskuda, siis ostetakse nüüd igat sorti Aasia telefone selle võrra rohkem.

Mulle tuli see jutt meelde nädalavahetusel, kui mööda Eestit sõitsin. Hea on näha, et kohalikud tootjad on pisikesi poode püsti pannud. Ja mis selgus: üsna lähestikku asub kaks eri tootja lihapoodi. Kõik on sama, aga ühes on hinnad kaks korda kõrgemad kui teises, päevapakkumisi pole ja kliente ka pole. Teises said aga seapea tasuta koju vedada ja rahvast vooris nagu murdu.

Esmaspäeval näitas Apple juba taastumismärke. Ja mulle tundub, et arvestades vaba raha hulka ja võimsat brändi, pole ameeriklaste jaoks teab mis raske see oma „seapea“ üles leida, mis rahva jälle poodide ette ööbima toob. Pealegi, niikaua kuni Apple'i kasumimarginaal ligineb jõuliselt 40 protsendile, pole mul muud teha, kui oma 94 aktsiat edasi hoida.