Vesine kuld tõi maksuameti kaela

On aasta 2009. Majanduskriisis räsitud Eestis suudab ühena vähestest ettevõtetest palkade alandamist vältida kulla- ja valuutakaupleja Tavid. On ka põhjust. Krooni devalveerimispaanika tõstis firma puhasrentaabluse sel aastal 63 protsendini. Majandusaasta aruandes tuuakse ühe väikese tõrvatilgana välja oma Rootsi tütarfirma Tavex teenitud kahjum, mis „oli tingitud ettenägematust ühekordsest kulust“.

Siit „ettenägematust ühekordsest kulust“ hakkaski hargnema seni kestev Tavidi vaidlus Rootsi maksuametiga, kust jooksevad läbi tõelisele seiklusfilmile kohased rongijaamaseigad ja suured rahanumbrid.

Toome täna seni kabinetivaikuses püsinud vaidluse põhiseigad valguse kätte, et sellest võiks õppida iga Eesti ettevõtja, kel Skandinaaviaga või üldse välisturgudega tegemist.

Juhtum näitab kõnekalt, kui hoolas peab olema teise asukohariigi reeglite täitmisel, sest tagantjärele dokumentatsiooni parendamine ja selgituste lisamine ei pruugi ära hoida pikki ja kulukaid vaidlusi. Näiteks ei pruugi piisata, kui hoiad osa tehinguid tõendavat dokumentatsiooni elektroonselt ja emafirmas. Kui ikka on ette nähtud, et peab olema kohapeal, paberil ja trükitult, siis nii peabki.

Toimetus möönab, et sarnaselt Rootsi maksuametiga tekitab meiski eelkõige kummastust suure koguse kulla lihtlabane vargus Stockholmi keskvaksalis aastal 2009. Selgitust vajab, kas tõesti käidi kuskil paadimessil ilma turvameesteta kindlustamata kullakogusega, mis moodustas arvestatava osa toona Tavidi bilansis olnud investeerimiskullast. Ja kas see kuld muutus varguse järel plastpudelites veeks. Pilt, mis juhtunust kangastub, meenutab kuidagi nagu teist sajandit. Tõsi, elus võib kõike juhtuda.

Niisamuti aga tekitab meis sarnaselt Tavidile imestust Rootsi maksuameti poolt lauale pandud minimaalse käiberentaabluse nõue, mida firma justkui peab alati täitma.

Selgitust vajaks, kuidas ikkagi saab riik ette kirjutada, mis on n-ö usutav rentaablus mõnes valdkonnas tegutsejale. Siit oleks meie poliitikutel ja maksuametil veel palju õppida.

Kas võib olla, et Eesti ettevõtte suhtes ollakse kiuslik mõneti põhjusel, et ta pole „oma“? Äripäeval puuduvad taolised andmed. Rootsi ametivõimud olid meiega suheldes vähemalt üsna kindlameelsed ja lootusrikkad kohtuprotsessi eel ja edasi otsustavadki kohtud, kelle pädevuses pole meil põhjust kahelda.

Kuigi firmade likvidaator Raul Pint on Äripäeva veergudel tänavu hoiatanud, et Soome ja Rootsi maksuamet on tema klientide sõnul suurendanud raskekäeliste revisjonide mahtu seal tegutsevate Eesti firmade vastu, pole seni avalikkuseni jõudnud juhtumite põhjal teadlikku „meie“ kiusamist alust väita. Enamgi veel, nagu näitas hiljutine Premia juhtum, tagastati Eesti firmale esmakordselt üle miljoni euro. Tõsi, seal oli asjaosaline Rootsi põllumajandusamet.

Praegu me ei tea, kas uurimise all olev Tavidi tütarfirma Tavex AB on rikkunud raamatupidamisreegleid, sest vaidlus alles jõuab kohtusse. Samuti pole selge, kas Rootsi maksuameti tulumaksunõue ja kaotatud kulla deklareerimise trahv jääb kohtus püsima. Loodame siis, et selgus võimalikult kiirelt saabuks.