Reinsalu kahjutasuplaan ei vääri riigi aega ega raha

Neljapäeval allkirjastasid Balti riikide justiitsministrid koostöömemorandumi, mille järgi lepitakse kokku, kuidas hakatakse Venemaalt nõudma kahjutasu Nõukogude Liidu okupatsiooni eest. Algatuse autor on Eesti justiitsminister ja IRLi eestseisuse liige Urmas Reinsalu.

Äripäeva toimetuse meelest ei peaks Reinsalu kulutama ametnikkonda selleks, et selgitada õige kahju suurust. See oleks riigi raha ja töötaja aja raiskamine. Olukorras, kus valitsus on seadnud eesmärgiks tõmmata riigivalitsemist koomale ja vähendada ametnike arvu, ei tohiks justiitsminister leiutada oma alluvatele lisaülesandeid. Samuti seaks Reinsalu plaan ohtu senised diplomaatilised püüded panna piirilepingule kauaoodatud punkt.

Rahvusvahelise õiguse järgi saab okupatsiooni eest nõuda nii varalise kahju hüvitamist kompensatsioonina kui ka vabandamist satisfikatsioonina. Kuna memorandumi järgi tahavad kõik kolm Balti riiki hinnata põhjalikult kogu majanduslikku kaotust ja kahju, mida Nõukogude Liit siinsele piirkonnale tekitas, siis vaevalt keegi tahab loobuda võimalusest saada kompensatsiooni.

Pelgalt kirjalik vabandus oleks liiga väike hüvitis. Ainuüksi saada Venemaad president Vladimir Putini juhtimisel okupatsiooni kahjulikkust tunnistama oleks praegu üle jõu käiv ülesanne. Sellele järgnev vastutuse võtmine ja kahjude kompenseerimine tundub aga juba utoopiana.

Reinsalu võitlus Venemaaga on iseenesest arusaadav, kuna okupatsioon jättis oma jälje. Paljud kannatasid ja elavad tagajärgedes tänini. Mõju oli nii majanduslik kui ka vaimne, kuid hakata praegu sellele riigi ressurssi kulutama oleks vale. Veelgi hullemaks teeb olukorra, kuidas Reinsalu üritab olukorda populistlikult ära kasutada ning mis võib sellega kaasneda.

Reinsalu võiks oma kahjunõude energia suunata IRLi, mitte justiitsministeeriumisse. Reinsalu sammudest kumab praegu läbi selgelt poliitiline ambitsioon pälvida tähelepanu ja suurendada populaarsust riikliku väärikuse kaitsmisega. Turu-uuringute küsitlus näitas oktoobri lõpu seisuga, et IRL on parlamendierakondadest nõrgima toetusega, saades vastanutest vaid 8-protsendilise poolehoiu. Erakonna maine asjaajamise koht on erakonnas, mitte ministeeriumis. Kahjutasusid arvutagu IRLi liikmed erakonnas, kui vaja.

Reinsalu seiga muudab veel kahetsusväärseks isetegevus, sest ta ei läinud selgelt konfliktse välispoliitilise teemaga välisministeeriumi ega valitsuse jutule. Välisminister Marina Kaljuranna sõnul jälgib Venemaa praegu erilise hoolega Eesti poliitikuid ja valitsusliikmeid, kuna kokkulepitud piirilepingute ratifitseerimine on veel pooleli. Millegipärast tekib kuri kahtlus, et valitsuskabinet ei ole Reinsalu avantüüriga üksmeelel. Sellised otsused tuleks esmalt meeskonnas läbi arutada ja siis koos otsustada, kas üldse edasi minna.

Praegu jääb mulje, et Reinsalu tahab sihilikult nurjata piirileppe ratifitseerimist, sest kahjunõude esitamisega muutub idanaaber taas tõrksamaks, kui mitte pahaseks. Diplomaatilised püüdlused piirileppe saavutamiseks võivad kaotada mõtte ning oluliselt halvendada Eesti ja Venemaa suhtlust, mis praegugi on vaevu suunatud koostööle.