Toetus viib leiva laualt

Toetusi jagavatel asutustel, olgu see Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet või keegi kolmas, on alati eeldus, et vastav valdkond muutub seeläbi tõhusamaks ning neile meeldib mõõta toetuste mõju. Reeglina midagi ka leitakse.

Äripäeva meelest on aga toetuste jagamise mõju hindamisel alati kindel vaid üks – et see põhjustab ebavõrdsust, andes väljavalitule ­eelise teiste ees. Kergemal juhul jagab ühele kohustustevaba raha. Mustemal juhul loob see toetuse saajale võimaluse konkurent lihtsalt välja tõrjuda.Kumbki pole loomulikult kooskõlas toetuse mõttega, kuid nende jagamine jätkub sellest hoolimata.

Tänases Äripäeva kaaneloos on ilmekas näide, kuidas ühe ettevõtja saadav toetus viib teisel ettevõtjal leiva laualt. Kas otse või kaude, polegi lõppude lõpuks oluline. Nimelt on mitmed viljakasvatajad hädas ootamatu konkurentsiga, kus märksa suuremaid toetusi saavad piimatootjad on otsustanud siseneda nende ärisse ning on oksjonitel rendimaadele pakkunud mitu korda kõrgemaid hindu, jättes põlised põllumehed sisuliselt leivata.Samast loost tuleb välja teinegi vastandlik ebajärjepidevus, mille olemuse võttis tabavalt kokku piimakarjakasvataja Urmas Põlluaas, kes ise surus teraviljakasvataja oma pakkumisega nurka: “Kui nii hirmsasti tahetakse põllumehi toetada, miks paisatakse maid enampakkumistele? Ainuke eesmärk on Eesti põllumehe pealt teenida.”

Kuid see pole ainuke veider näide põllumajandusest. Alles kümmekond päeva tagasi kirjutasime, et PRIA toetus hoiab põllumeest pantvangis. Praegu kahjumit teenivaid piimatootjaid sunnivad edasi tegutsema pangalaenud, piimatrahvid ja ka varem õnnistusena tundunud PRIA toetused. Üle 200 Eesti piimatootja on saanud ­PRIA-lt selliseid toetusi, mille nad peaksid suure tõenäosusega tagasi maksma, kui lõpetaksid praegu tegevuse, müüksid lehmad ja paneksid laudauksed kinni. Lohutus, et iga juhtumit vaadatakse eraldi, ei muuda selle sisu.

Ka piima hinna allakäigu taga peituvad vähemalt osaliselt toetused. Jah, ühelt poolt on selle põhjuseks kaubandussõda Venemaaga, mille üheks nurgakiviks on sisseveokeeld toiduainetele. Kuid teisalt on see sektor olnud toetusküllane, mis on soosinud ehk meelitanud suuri investeeringuid teatud väljavalitud sorti tegevustesse, mida turutingimustel poleks juhtunud.Või võtkem rongifirma Elron, kes suudab katta tuludest vaid kolmaniku oma kuludest, pressib turult välja konkurente ning seejärel küsib tegevuse laiendamiseks lisatoetusi.

Neid juhtumeid vaadeldes kangastub kafkalik õhkkond: toetusi jagavad bürokraadid toimetavad midagi ja töö käib, aga miks ja mida täpselt, ei saagi selgeks ning lõpuks peakangelane segastel asjaoludel ikkagi hukkub.

Tõsi, võib vaielda mõne erandi üle, kus toetus võib olla kokkuleppeliselt ühiskonnale vajalik või mõistlik, kuid suurem pilt jääb kehtima. Toetuste jagamine võib ju olla ahvatlev idee nii jagajale, kes saab särada abistaja ja sangari rollis, kui ka saajale, kes saab ­õigustuse vaatamata raskustele jätkata, kuid laiemas plaanis teeb see kõigile karuteene.