Uus Põhjamaa kaob silmapiirilt

Paistab, et tuul on kandnud meid kinni karile, kusjuures torm pole veel alanudki, ning vana Põhjamaa kihutab meist kiir­laevana mööda.

Valitsusliikmete, aga ka osa ettevõtjate vastustest kõmab, et kui praegune Eesti majandus on kriisis, siis sellises kriisis tahakski elada. Äripäeva meelest aga ei tohi head kriisi lasta raisku. Praegu on Eesti majanduse parim ja odavaim võimalus tõmmata see mülkast välja ja puhuda hoog sisse, sest raha on odav, inflatsioon olematu ning kogu majandus januneb investeeringute järele.

„Me ei ole rahul enne, kui Eesti elatustase on Soomega vähemalt võrdne,“ ütles Taavi Rõivas tänavu enne valimisi peetud kõnes. Unistus aina rohkem Soomega sarnaneda läheb mõnes mõttes ka täide, kuid äraspidiselt. Kui kasutada spordislängi, siis sisuliselt on nii Eesti kui ka Soome langenud majanduskasvult mudaliigasse koos Kreekaga.

Need kolm on Euroopa Liidus ainsad riigid, kelle majandus kolmandas kvartalis võrreldes eelnevaga kahanes. Seda olukorras, kus isegi Läti ja Leedu suutsid oma majandusi kasvatada, kuigi nende sidemed sanktsioonide all ja kahaneva majandusega Venemaaga on tihedamad.

Sellel taustal avalikustas statistikaamet eile andmed, et Eesti eksport on mahult langenud praeguse kümnendi madalaimale tasemele. Investeeringud suhtena SKPsse on koguni 20 aasta põhjas, kui jätta välja kriisiaastad. Peaminister rõõmustab, et töötuse määr on langenud 15 aasta madalaimale tasemele, kuid ettenägelik muretseb, et ees on allakäik, sest loomulikul tööhõive kasvul on lagi ees ning edasist plaani pole. Sellistes oludes triivides tundub, et uus Põhjamaa hakkab silmapiirilt kaduma. Kusjuures torm ei ole isegi alanud.

Hoopis teises otsas on vana Põhjamaa Rootsi, kelle majanduskasv on kordades kiirem kui Eestil. Rootsi majandus kasvas kolmandas kvartalis eelmisega võrreldes 0,8% ja aastases arvestuses 3,9%. Seda on kaks korda rohkem, kui prognoositi. Rahandusminister Magdalena Andersson ütles vaid üht: “Fantastiline!” Võrdluseks, Eesti vastavad numbrid on –0,5% ja 0,7%.

Tõsi, Rootsil on rohkem vahendeid, et oma majanduspoliitikat suunata. Näiteks on kuningriigil oma valuuta, mille kurssi tõsta või langetada. Seevastu Eesti sõltub suurel määral Euroopa Keskpanga otsustest. Nii on Eesti ettevõtjail raskem eksportida ka Venemaale (Eesti eksport kahanes oktoobris 35%), mitte ainult Rootsi (–14%). Teisalt seisab Rootsi silmitsi kinnisvarabuumiga, isegi ülekuumenemisega. Selle mulli lõhkemine võib olla valus ka kuningriiki ümbritsevatele naabritele. Kuid Rootsit eristabki Eesti jäikusest selgelt see, et ta otsustab, riskib, eksib ja kohaneb.

Rootsit toob osa poliitikuid Eestile tihti negatiivseks näiteks ka sisserände pärast. Numbrid näitavad aga selgelt: Rootsi on rikas ja edukas, Eestis rahvastik kahaneb ja majandus kidub.

Küll oleks tore, kui kehtiks Lennart Meri sõnad, et „olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis“. Paraku puudub valitsusel plaan, kuidas Eestit läbi raskuste tähtede poole juhtida. Kõik vähegi jumekad ideed vaikitakse maha või suunatakse arutamiseks töögruppidesse. Miks ei tooda riigifirmasid börsile? Miks ei ole välistööjõu lihtsustatud sissetoomise plaani?

Ainuke, millele valitsus üheskoos alla kirjutab, on suurem maksukogumine, milleks maksuametile on antud aina rohkem volitusi. Nii tõuseb Eesti reaalne, kogutud maksudel põhinev maksukoormus rekordkiirusega. Samal ajal seisab majandus endiselt paigal.

Tõsi, peeglisse võiks vaadata ka kõik ettevõtjad. Äripäeva aasta ärimeeste valimisel kerkisid esile vaid üksikud ettevõtjad, kes endiselt investeerida ja laieneda julgevad. Ülejäänud kulgevad sissetallatud radadel. See on seisak ajal, kui iga kriis avab võimalusteakna.