Palgatõusu peab vedama erasektor

Eilne Äripäeva kaanelugu näitas, et riigisektori palgad on viimastel aastatel kasvanud oluliselt kiiremini kui erasektoris. Eelmisel aastal kasvas palk riigieelarvelistes asutustes koguni 9,7 protsenti, sellal kui Eesti keskmine palgakasv oli 5,9 protsenti.

Äripäeva meelest peaks palgavedur olema erasektor, mitte riik. On halb, kui see on vastupidi, sest väärtust luuakse erasektoris – riik saab olla väärtuse loomise soodustaja ja maksuraha kasutamise üle otsustades ka selle ümberjagaja. Märgiliselt halb on, et viimaste aastate jooksul on riigi palgakulud jõudnud lausa buumiaja tasemele, moodustades 2014. aastal 120 protsenti keskmisest palgast – seda iseäranis olukorras, kus erasektori palgad on niigi riigisektori omadest madalamad.Oleme muret selle tendentsi pärast väljendanud varasematelgi aastatel, ent suund on sellegipoolest püsinud vääramatu. Ka Eesti Pank on varemgi mitmes kontekstis hoiatanud, et riigisektor palgakasvu ei hoogustaks, sama hoiatust on kuulnud ka ettevõtjad.

Hea on siiski see, et riik on probleemi märganud ja teadvustanud. 2016. aasta riigieel­arve seletuskiri hoiatab liiga kiire palgakasvu eest ja sõnastab vajaduse olla palgakasvuga ette­vaatlik.

Valitsussektori tööjõukulud suurenesid 2014. aastal 10 protsenti ja alanud aastaks on eelarvesse sisse kirjutatud tööjõukulude kasv 29 miljoni euro võrra ehk 4,1 protsenti, 724 miljoni euroni. Rahandusministeeriumi kinnitusel läheb lisaraha eelkõige õpetajate, kultuuri-, siseturvalisuse ja sotsiaalhoolekandetöötajate palgatõusuks, teistes valdkondades tuleb palgatõusu saavutamiseks töötajaid koondada.

Nimetatud sektorite palgatõusuvajadusega on raske vaielda, samuti tõsiasjaga, et rekordmadala tööpuuduse tingimustes konkureerib riik tööjõuturul erasektoriga ning peab heade spetsialistide värbamiseks suutma maksta konkurentsivõimelist palka. Kindlasti ei peaks riik leppima nende inimeste palkamisega, kes n-ö erasektorist üle jäävad.

Küll aga teeb ettevaatlikuks, et sellal kui riigireform on ametis oleva valitsuse to-do list’i prioriteet ja avaliku arutelu silmatorkavamaid punkte, on ministeeriumid 2015.–2016. aastaks prognoosinud töötajate arvu kasvu 1,7 protsenti ehk ligi tuhande inimese võrra. Ka on valitsussektor olnud vähem aldis reageerima tööturul hõivatute arvu muutustele kui erasektor. Kriisi mõjul vähendati töötajate arvu ligikaudu 4 protsenti, sellel kui tööturu hõive üldine määr langes 13 protsenti. Taas tuleb riiki aga tunnustada probleemi teadvustamise eest: nimetatud numbrid on kirjas ka riigieelarve seletuskirjas.

Riigireform ja haldusreform selle ühe osana peaksid olema need võlusõnad, mis teadvustatud probleemile lahendust pakuvad. Riigihalduse minister Arto Aas ja haldusreformi ka oma südameasjaks kuulutanud Taavi Rõivas võidaksid kindlasti juurde hulga pooldajaid, kui nad lisaksid avalikustatud tegevuskavade ja sihtide taha ka konkreetsed tähtajad, milleks see või teine etapp reformist peaks valmis olema, ning ühtlasi saavutatav kokkuhoid, taas konkreetsetes numbrites. Seni kipuvad riigireformiga seotud plaanid, tegevused ja nende kohta räägitav olema aga ikka pigem “tõhustame, kiirendame, aitame kaasa” stiilis.

Suurema tootlikkuse ja kõrgemate palkade Eesti loomine eeldab palgavedurina erasektorit. Avalik sektor võiks erasektorile küll olla efektiivsuse suurendamise eeskuju, kuid pole seni seda olnud.