E-riik vajab ergutavat laksu

Käimasoleva Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud loos kirjeldas ajakirjanik ja ettevõtja Mariliis Pinn olukorda, millesse satub näiteks liikluseeskirja rikkuja ja rase, kes külastab ämmaemandat. Kiiruseületajana politseibussi sattunud autor pidi veerand tundi haudvaikuses ootama, kuni kaks politseinikku käsitsi pabereid täitsid. Igasse dokumenti läks kirja eeskirja rikkuja nimi, elukoht, isikukood, politseiametniku nimi, amet, rikkumise asjaolud. Sarnane seis kordus ämmaemanda juures: pooletunnisest visiidist kulus 20 minutit paberite käsitsi täitmisele.

Ajakirjaniku arvutuste kohaselt kulub aastas trahvide vormistamiseks kirjeldatud moel umbes 53 043 tundi tööaega ehk 331 ühe inimese töökuud. Ämmaemanda puhul andis analoogne arvutus ajakuluks 22 585 töötundi ehk 2823 tööpäeva. See on üüratu ajakulu. Ent ka rahakulu. Arvestades, et politseiametnikud ja ämmaemandad saavad keskmist palka, oleme sedasorti asjaajamise eest aastas maksnud rohkem kui 460 000 eurot.

Ometi peaksid kõik isikuga seotud andmed olema ühe hiirekliki kaugusel, olgu nad teenuse kasutaja või seda teenust osutava isiku omad.  Samuti ei ole ühtegi mõistlikku põhjust kirjutada paberile ei liikluseeskirja rikkumise ega inimese tervisliku seisundi kirjeldust, kui need peavad niikuinii lõpuks olema kättesaadavad elektroonilisel kujul. Mõlemad võiks kohe vormistada elektrooniliselt.Kõlab igati lihtsalt ja endastmõistetavalt, kas pole? Ometi pole see nii: küllap võib igaüks oma kogemusest näiteid lisaks tuua selle kohta, kuidas andmeid, mis riigil ometi olemas on, tuleb uuesti esitada selleks, et kas ametnik või riigi pakutava teenuse osutaja saaks neid mõne paberi peale üles kirjutada. See näitab, et põhimõte, mille kohaselt riik ei peaks inimeselt küsima andmeid, mis tal juba olemas on, ei kehti kahjuks universaalselt. Samas võib kindlasti ka tuua häid näiteid – loodetavasti on neid rohkem.

Ent e-riigi paremaks tegemise ideid on Eduka Eesti konkursile laekunud teisigi. Nortali juht Priit Alamäe tegi ettepaneku ära kaotada selline iganenud asi nagu avaldus – näiteks lastetoetuse, pensioni või mõne muu hüve saamise avaldus, mis praegu tuleb asjaomasele ametkonnale esitada, et ette nähtud hüvet saaks kasutada. Kui riigil on inimese kohta andmed olemas, siis peaks talle kõik seadusega ette nähtud hüved laienema automaatselt, ilma paberimäärimiseta.Alamäe läheb veel sammu võrra edasi: riik (kohalik omavalitsus siin hulgas) peaks suutma iga inimest tema õigustest ja kohustustest teavitada nii efektiivselt, et lähtuda võiks eeldusest, et kui riik pole seda suutnud, siis pole seda kohustust olemaski. Veel enam: praegu on riigil õigus sissetulevat infot menetleda 30 päeva. See 30 päeva reegel aga pärineb ajast, mil arvuteid, nutitlefoni, ID-kaarti ja elektroonilisi andmebaase polnud olemas.

Eesti e-edu on olnud küll muljetavaldav, ent see on ka ootused kõrgeks ajanud – seda nii meil siin kui ka mujal maailmas. Vaevalt teeb meile au, et e-riigi võimaluste olemasolust hoolimata käib osas valdkondades ikka veel inimeste aega, raha ja närve kulutav paberimäärimine.Jutt ei käi mingist uue leiutuse vajalikkussest, vaid juba olemas olevate võimaluste mõistlikust ärakasutamisest. Seda ei tohiks olla palju tahetud. Summa ja aeg, mida niimoodi võiks kokku hoida, on küllalt suur, et natukene pingutada.