Jätke Virumaa ettevõtjad rahule

Valitsus otsustas eile, et loob Ida-Virumaal ettevõtjatele rida erisoodustusi ja erireegleid, mis meelitaks arvukalt töökohti looma. Äripäeva meelest ehitab aga valitsus ajutist Potjomkini küla, mis toob kaasa rohkem kahju kui kasu. Toetused ei loo võrdsemaid tingimusi, vaid ainult ebavõrdsust.Nimelt otsustas valitsus, et ettevõte, kes võtab tööle vähemalt 20 tööta Ida-Viru inimest, saab riigilt eritoetust. Töötukassa koolitab ettevõtte tellimuse alusel vajaliku kvalifikatsiooniga töötajad ning hüvitab lisaks ettevõttele 50 protsenti töötaja brutopalgast ühe aasta jooksul. Arvutuste järgi tähendab see ettevõttele tööjõukulude vähenemist ligi kolmandiku võrra.

Kuna toetusi saavad vaid valitud ja mitte kõik ettevõtted, siis tulistab valitsus sisuliselt jalga neile kohalikele ettevõtjatele, kes seal juba tegutsevad. Erisoodustused kehtivad vaid uutele töökohtadele ning sinna kolivatele või seal alustavatele ettevõtjatele. Nii aga satuvad löögi alla need ettevõtjad, kes on rajanud oma firma ilma erisoodustuseta. Kes on koolitanud ja palganud töötajad oma raha eest. Teinud investeeringuid. Riskinud ja võtnud vajadusel laenu. Nende kõrvale tekivad ettevõtted, kes saavad valitsuselt suure soodustuse. Uued saavad võita turgu riigisoodustuste arvel.

Teiseks tehakse sündivad uued töökohad juba eos toetussõltlasteks. Jah, formaalselt peaks uued töökohad saama toetusvabaks. Kehtestatakse reegel, et töökoha loomise toetust makstakse kuni üks aasta ja loodav töökoht peab olemas olema ka aasta pärast toetuse maksmise lõppemist ehk kokku minimaalselt kaks aastat. Aga kuidas seda tagada, kui firma läheb kohe pärast toetuse lõppu lihtsalt pankrotti? Või ajab toetuste toel pankrotti konkurendi? Toetused tekitavad alati surnud ringi.

Valitsuse lühiajaline samm on ka silmakirjalik. Nagu tõdes sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski, on Ida-Viru töötuse tase juba aastaid ligi kaks korda kõrgem Eesti keskmisest. Seni pole aga mitte midagi selle heaks tehtud. Lühiajaline puhang ei lahenda pikaajalist mahajäämust. Ka Äripäeva küsitletud ettevõtjad tõdevad, et valitsuse tähelepanu on küll tervitatav, kuid valitud meetmed pole piisavalt mõjusad.

Eesti on sedavõrd väike, et erireeglite kehtestamine ühele piirkonnale pole mõistlik, vaid moonutav. Kasulikum oleks, kui loodaks töötajale tingimused olla mobiilne. Ka julgeolekuohule viitamine ei veena, sest selliselt juhul tuleks erisoodustused kehtestada kõikidele piirialadele. Lisaks Ida-Virumaale ka Võrumaale ja Põlvamaale. Miks mitte siis juba ka Hiiumaale?

On tõsi, et Ida-Virumaal on aastaga koondatud suurel hulgal töötajaid. Vabanev haritud ja ustav tööjõud pole mitte peletav, vaid vastupidi, köitev argument oma ettevõtte Virumaale viimiseks või seal tegevuse alustamiseks. Mis võikski olla veel ahvatlevam?

Samasse sängi voolab ka valitsuse otsus vähendada põlevkiviga seotud tasusid, et toetada keerulises olukorras Eesti põlevkivitööstust. See ei ole õiglane, et varem riigiressursside arvel suuri kasumeid teeninud ettevõtted küsivad nüüd raskel ajal endale soodustusi. See on õigustatav vaid juhul, kui naftahinna kerkides saadud soodustus/toetus ka tagasi makstakse.