Grossi eeskujulik võitlus

Äripäev kirjutas reedel, kuidas oma ettevõttesse Guineast pärit varjupaigataotleja tööle võtnud Oleg Gross on asunud tema eest võitlusse, kuna riik tahab pagulase Eestist välja saata.

Äripäeva toimetuse meelest võitleb Oleg Gross õige asja nimel ehk üritab teadvustada pagulaspoliitika kitsaskohti, kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et ettevõtja on asunud asjatult kohtuveskites aega ja raha raiskama.

Põhjus, miks Grossi võitlus tundub praktilisest vaatepunktist raiskamisena, seisneb selles, et soovi korral saaks Grossi guinealasest töötaja Fode Mamady Kaba Eestisse jääda ka muid protseduure kasutades. Kui riik lükkab varjupaigataotluse tagasi, siis võib Kaba leida väljapääsu ikkagi teistel alustel, näiteks taotleda elamisluba töötamiseks.

Grossi võitluse puhul ei ole esimesel kohal eesmärk saada Kaba iga hinna eest Eestisse. Põhjus peitub sügavamal seadustes. Ettevõtja astub põhimõttelisse vastasseisu riigi seadustega, mis on tema hinnangul valed. Nagu Gross ise ka ütleb: tema 1500 liikmega kontsern ei saaks Kaba nimel vaidlemisest majanduslikku kasu. „Küsimus on inimlikus lähenemises,“ selgitas Gross.

Kaba puhul on näiteks politsei- ja piirivalveamet leidnud, et koduriiki Guineasse naasmine ei põhjustaks talle ohtu. See annab varjupaika taotlevale isikule esimesena signaali, et riik ei ole temast huvitatud ning soovitab tal tagasi minna tuldud kohta. Kahjuks on olukord vastupidine: väheneva rahvastikuga Eesti vajab hädasti töökäsi. Praegu on Eesti jõudnud nii kaugele, et meie tööturg vajab kõrgelt haritud spetsialistide kõrval ohtralt ka lihttöölisi, kes oleksid valmis täitma neid ülesandeid, mida kohalik ei vaevu enam väärtustama.

Siseminister Hanno Pevkur ja Eesti valitsus on Grossi sõnul mõistnud probleemi, et meie seadused on liiga karmid, kuid samas konkreetse juhtumi puhul selgitab Pevkur, et vaatamata töötaja heale kuvandile tuleb austada reegleid, mille järgi antakse rahvusvahelist kaitset. Kaba juhtumi puhul ei aita kindlasti kaasa asjaolud, mis põhjustel guinealane Eestisse sattus.

Varjupaigataotleja puhul on kindlasti oluline vaadata meile kättesaadavat ajalugu ja muud olulist teavet, mis võiks aimu anda tema sobivusest ja eesmärkidest. Näiteks Kaba juhtumi puhul on tugev miinus mehe valed, miks ta esialgu tahtis Eestisse tulla. See ei aita kindlasti kaasa tema siinhoidmisele, mistõttu on kergem tema taotlusi elamiseks-töötamiseks tagasi lükata. Samuti käib temaga seoses üks kriminaalmenetlus, mis puudutab kaklust Väo majutuskeskuses.

Halva alguse ja kriminaalmenetluse kõrval tuleb võtta arvesse, mida välistöötaja on suutnud seni saavutada. Mullu sügisest saati on Kaba töötanud ühes ettevõttes. Tema IT-alane kõrgharidus loob eeldused edutamiseks, samuti on tööandja noormehega rahul: ta tunneb tööd ja tahab seda teha. Seetõttu pole ka ime, miks Gross on valmis isiklikult võitlema oma inimese nimel.

Kuna nii ettevõtjad kui ka poliitikud mõistavad, et Eesti seadused on liiga karmid, siis tuleks neid muuta pehmemaks. Vastasel juhul peletab Eesti eemale ka need üksikud välismaalased, kes on nõus siin elama ja töötama.