Sulgeme suurfirmade dopingukraanid

Ligi poolteist aastat tagasi toimunud LuxLeaksi alustas peagi Euroopa Komisjon otsima lahendust, kuidas tõkestada maksupettusi. Pärast Panama advokaadibüroost lekkinud andmete skandaali tuli komisjon välja täiendatud ettepanekuga sundida kõiki rahvusvahelisi ettevõtteid, kelle käive ületab 750 miljonit eurot aastas, avalikustama oma tulusid ja makstud makse riikide kaupa.

Äripäeva toimetuse meelest peaks Eesti toetama komisjoni ettepanekut ja võitlema selle nimel, et ka teised liikmesriigid tuleksid algatusega kaasa. Avalik maksuteave parendab ettevõtluskeskkonna läbipaistvust, mistõttu saavad ka suurkorporatsioonid parema maine ja koostöö teistega vaatamata sellele, kas nad on oma finantside juhtimiseks loonud seadusliku maksuskeemi või mitte.

Seni on teatanud Saksamaa, Austria ja Malta, et nemad ei toeta ettepanekut praegusel kujul. Maksupoliitikas kaalukat sõnaõigust omav Saksamaa leiab, et avaliku teabe nõudmine võib anda tagasilöögi, kuna avalikku häbiposti sattumist hakatakse kartma.

Eestis on vähe ettevõtteid, kelle käive ületab 750 miljoni euro piiri. Küll aga on märksa rohkem juba neid tippjuhte ja omanikke, kes peavad selliste organisatsioonidega koos töötama. Kui suure ettevõtte juhid ja omanikud veenavad (oma) riigi esindajaid, et sellist avalikustamist ei ole vaja, pidurdab selline otsus riikidevahelist koostööd parema ettevõtluskeskkonna loomisel.

Maksude avalikustamise vastu on peamiselt ettevõtjad, kelle mõtetes voolab postsotsialistlik meelsus. Nende meelest saab äri paremini teha, kui tulusid ei pea näitama ja makse saab optimeerida. Nemad seavad esikohale oma ettevõtte kasumimarginaali ja üritavad välisesse keskkonda panustada võimalikult vähe. Vahel võib sümboolse toetusena pisku isegi poetada, kuid sotsiaalne eesmärk või panus riigikassasse on tagaplaanil, kui üldse oluline.

Sama mentaliteet kandub tegelikult edasi ka ärimaastikul, kui tuleb hakata tegema koostööd teiste ettevõtete või inimestega. Selle asemel, et panustada suuremasse pilti, üritatakse aina rohkem teenida ka koostööpartnerite pealt. Mõni kontsernijuht või –omanik võib vastu vaielda, et maksude optimeerimisega jääb rohkem ressurssi just ettevõtluse arendamiseks, kuid tegelikkuses ollakse kitsarinnalisemad ning sellist nn vabamat ressurssi ei ole tegelikult suuremad tegijad nõus lahkelt teistega jagama.

Maksuinfo avalikustamise vastu seisavad näiteks IKEA ja McDonald’s, kelle meelest kahjustaks sellise detailse info avalikustamine nende konkurentsivõimet. Kui nad peaksid seda tegema, siis tuleks vähendada investeeringuid, tõenäoliselt koondada töötajaid ja halvemal juhul sulgeda mõnes kohas uksed. Ja miks peakski üldse ettevõtja tegema alati moraalselt õigeid otsuseid, kui seadused lubavad käituda teisiti?

Maksudega mängimine annab ebavõrdse konkurentsieelise eelkõige suurtele ettevõtetele ning niigi tugevad ja turul domineerivad ettevõtted haaravad veelgi rohkem turgu ja tugevdavad oma positsioone. See viib üleilmsete monopolideni, mis omakorda on kahjulik turumajanduse toimisele.

Eelmise aasta LuxLeaksi ja tänavune Panama juhtum näitavad, et maksude optimeerimine, korruptsioon ja muud sarnased pahed peituvad tegelikult märksa sügavamal ja kordades suuremalt, kui jõuab avalikkuseni. Seni ajakirjanduses ja mujal meedias avalikustatud juhtumid on pelgalt jäämäe tipp.