Aitab jutust, et ideid ei ole

Kui aeg-ajalt mõni ettevõtja või analüütik soovitab Eesti riigil laenu võtta, siis teatavad selle idee oponendid, et laenu lihtsalt laenamise pärast pole mõistlik võtta ja vaja oleks häid ideid. Väitega, et pole ideid, kuidas laenu kasutada, üritataksegi debatti eos summutada.

Äripäev vahendab tänases lehes 17 ideed, mille teostamiseks soovitavad ettevõtjad riigil laenata. Seetõttu võiks tänast päeva laenudebatis nimetada pööripäevaks. Enam pole põhjust kurta, et pole ideid, nüüd saavad huvigrupid hakata välja pakutud ideede üle debateerima.Laenu võtmise poolt ja vastu on toodud juba hulganisti argumente ja seetõttu pole mõistlik seda debatti jätkata. Otstarbekam on väidelda ideede üle – ning kui mõni nendest ideedest leiab ühiskonnas laiemat toetust, siis saab edasi otsida ka selle rahastamise võimalusi.

Äripäeva toimetus on olnud seda meelt, et riik võiks laenu võtta ja kasutada eeskätt kahes valdkonnas. Nendeks on infrastruktuuriobjektide senisest kiirem rajamine ja haridussüsteemi reformimine ning kaasajastamine.

Muidugi on mõlema idee puhul ridamisi vastuargumente, mille võib jagada kaheks. Osa argumente on sisult demagoogia. Näiteks väide, et kui Eesti riik võtab laenu, siis ootab meid kreeklaste saatus. Sellisel tasemel väitlusse pole mõtet asuda. On aga hulk tõsiseid vastuargumente, millele tuleb tähelepanu pöörata ja millega peaks riigi laenukoormuse suurendamisel arvestama.

Näiteks infrastruktuuri objektide ehitamiseks laenu võtmine võib tekitada selles sektoris mullistumise. Ühel hetkel ajame nõudluse tööjõu ja materjali järele liiga suureks ning seetõttu tõuseb ka hind. Riigi jaoks läheb ehitamine kallimaks, aga sama juhtub ka erasektori tellimustega.

Haridusse investeerimisel on aga keeruline mõõta saadavat tulu. On risk, et haridusse raha juurde andes me lükkame edasi koolivõrgu korrastamise ning efektiivsemaks muutmise. Raha külluse üks suuri puudusi kipub olema ratsionaalsuse kadumine. Kui on raha, siis kipuvad tavainimesed, ettevõtjad ja ka poliitikud tegema ebamõistlikke otsuseid, mis võivad järgmistele põlvkondadele kalliks maksma minna.

Selle ohuga tuleb arvestada, aga pole ka mõistlik lolli poliitiku hirmus jätta kasutamata võimalused Eesti arengu kiirendamiseks ning ühiskonna heaolu kasvatamiseks. Tallinna–Tartu maantee väljaehitamine annab pikaajalise positiivse efekti nii regionaalses arengus kui ka liiklussurmade vähenemise teel.

Või meie teine lemmik ehk haridusse investeerimine. Seame endale ambitsioonika eesmärgi ja teeme koolides digipöörde, tõstame järsult õpetajate palka, loome õpilaskodude süsteemi ning vähendame koolimaja füüsilise asukoha tähtsust.

Halb pole mitte see, kui on palju erinevaid ideid ja arvamusi. Ka järgnevatelt Äripäeva lehekülgedelt näete, et riigi laenu kasutamise teema tekitab ettevõtjate seas debatte ja ei saa öelda, et raha kasutuse suhtes ollakse ühte meelt. Halb on see, kui on üks kivistunud arvamus ja pime veendumus, et see arvamus on igal ajahetkel ainuõige.