Aitab “kõik on normaalne” jutust

Panama paberite andmebaasi avalikuks saamisega algab Äripäeva toimetuses seoste ja sidemete nähtavakstegemise töö, mille käigus küsime ebamugavaid küsimusi neilt, kelle nimed materjalidest läbi käivad. Nii mõnigi oli eilseks telefoni välja lülitanud, ent näiteks Rainer Nõlvakul oli kõik meeles – ja hea meel takkapihta, et asi välja tuli.

Panama paberite pikaajalisem üleilmne toime võiks olla seaduslike raamide ja eetika ühismõõtme tekkimine. Sama kehtib ka Eesti kontekstis. Põhimõtteliselt võiks ju ka ettevõtluses kehtida eetikakoodeks, ent kokkulepped, millel pole seaduse jõudu, et kipu toimima nii heterogeensetes kooslustes nagu ettevõtjaskond. Riigikogu näiteks pole vaatamata aastatepikkusele jantimisele suutnud eetikakoodeksit vastu võtta, seevastu on see olemas ja toimib paljude erialade esindajatel, ajakirjanikel sealhulgas.

Jah, ka meie oleme öelnud, et kõik Panama paberitest läbi käivad nimed ei ole automaatselt seaduserikkujad ja offshore’id ei ole keelatud. Et ettevõtja eesmärk polegi mitte võimalikult palju makse maksta, vaid hoopis kasumit teenida. Seda on tänaseks rõhutatud piisavalt. Asjal on ka teine, kandev pool – eetiline.

Selle teise poole sõnastab lühidalt ja täpselt avalikkuses John Doe’ nime all tuntud Panama paberite lekitaja. See, mis on lubatud, on skandaalne. ­Seda tuleb muuta. Sellele mõttele kirjutab Äripäeva toimetus kahe käega alla.

Kõike seda, mis moodustab mis tahes riigis kodaniku turvalise elukeskkonna – tervishoid, politsei, haridus, infrastruktuur jne –, kasutavad ka need, kes pole maksude näol kõige selle rajamisse panustanud või on panustanud oluliselt vähem kui tavaline palgatöötaja. Maksud ei pea olema kõigile ja igal pool ühesugused, kuid see ei õigusta mingil viisil korruptsiooni, skeemitamist ja kuritegevust.

Seega, on aeg astuda samm edasi kordamisest, et mis pole keelatud, see on lubatud. Tarvis on ümber defineerida lubatu piirid. Toimetus ei usu, et offshore’id Panama paberite avalikuks saamise järel kohemaid maailmas alla käivad, kuid uuenemine on alanud. Euroopa Komisjon võttis ettevõtete maksustamise luubi alla tegelikult juba pärast Luxleaksi skandaali ning Panama järel läheb seaduste ümbertegemine lihtsalt edasi ja avalikkuse surve tõttu ilmselt tegusamas tempos.

Ent ärgem unustagem, et isegi Panama paberite tohutu mahu puhul on meie ees ikkagi vaid jäämäe veepealne osa. Tegemist on vaid ühe advokaadibüroo klientide kohta käiva infoga, ent neid büroosid on palju ja nad asuvad eri ilmajagudes. Ent isegi see infokild paljastab seaduseandja ja finantssektori kokkumängu, milles eetikale pole kohta ette nähtud. Seadusi kirjutavad poliitikud ja Panama paberitest läbi käinud maailma mõjukate poliitikute nimed räägivad ise enda eest. Me ei tea aga, missugused nimed oleksid avalikuks saanud mõne teise büroo teenuste kasutajate hulgas.

Teemaga seotud advokaadid korrutavad nagu ühest suust, et see kõik on normaalne ja seaduslik. Et advokaadid ei peaks jäämagi tõestama, et nad pole kaamelid, tulebki normaalsuse reeglid ümber sõnastada.