Hirmkallis vägikaikavedu

Tõsi, Tallinna Vee ja Eesti riigi, täpsemalt konkurentsiameti viis aastat kestnud vaidluses on mängus väga suur raha. Tallinna Vesi peab enda riskiks kaotuse korral 42,8 miljonit eurot, ent võimaliku kompensatsiooni Eesti riigilt hindab 74 miljoni peale. Mõlemal juhul on kulude kaudseks kandjaks maksumaksja: tulgu tal siis tasuda riigi poolt Tallinna Veele välja makstava saamata jäänud ja jäävate tulude kompensatsioon, või kannab ta kaotusi Tallinna Vee aktsionärina, juhul kui ettevõte peab korvama enammakstud tariifi, ja kliendina, kui teenuse kvaliteet kannatab väiksema tulu ja vähemate investeeringute tõttu.

Kõnealune ümmarguselt 43 miljonit eurot on võrreldavas suurusjärgus ajaloolise Sylvesteri ja maksuameti vaidlusega, mis lõppes 2009 maksuameti kaotusega riigikohtus ja 6 miljardi kroonise löögiga riigieelarvele. Tolle vaidluse tulemus oli õigusruumi korrastav: vastuse sai põhimõtteline küsimus, kas maksuameti eelotsus on siduv. Vastus oli jah – ehk kui ettevõte on enne mõnd suurt tehingut maksuameti käest nõu küsinud, siis ameti seisukoht jääbki kehtima ja pärast ei tohi ettevõttele sellega vastuolus olevaid nõudeid esitada. Tallinna Vee puhul sellist põhimõttelisest lahendit ei sünni. Vastuse saab parimal juhul vaid küsimus, kes võitis vägikaikaveo: kas börsil noteeritud monopoli seisuses ettevõte või riik konkurentsiameti isikus.

Muidugi võib vastu väita, et riigi ülesanne ongi monopoli ohjeldada ja tagada, et tarbijad ei peaks vee eest rohkem maksma, kui on turuolukorras mõistlik. Tallinna Vee viimaste aastate kasuminumbreid vaadates tundub kergesti, et riik ajab õilsat asja, seisab veetarbijate eest – et on tegemist monopoliga, siis seda enam. Teisest küljest on selles monopolis ka üksjagu paratamatust: pole tingimata kindel, et mitu konkureerivat ettevõtet suudaksid pealinnas sama teenuse tagada odavamalt ja kvaliteetsemalt, arvestades selle teenuse osutamiseks tarvilike investeeringute suurust.

Kolmas aspekt on Tallinna Vee kui börsifirma investorite ootused: neile on see dividendiaktsia aastate jooksul head tootlust pakkunud ning nende huvi on kahtlemata, et see nii jätkuks; samas on neil muidugi mõistlik käimasolevat kohtuvaidlust riskide real pidevalt silmas pidada.

On kummaline, et Maailmapanga alla kuuluv vahekohus, mille otsust mõlemad vaidlevad pooled enda jaoks siduvaks peavad, on keelanud vaidlust avalikkuses põhjalikult lahata. Veelgi kummalisemaks muutub olukord aga siis, kui vahekohtu ja riigikohtu lahend – millega on võimalik edasi minna veel Euroopa Inimõiguste Kohtusse – osutuvad erinevaks. Arvestades asja keerukust ning Tallinna Vee omaaegse erastamise lepingu ümber siiani käivate vaidluste detailirikast iseloomu, pole võimatu, et vahekohtu ja riigikohtu (inimõiguste kohtu) lahendid kujunevad risti vastupidiseks.

Pikaajaline kohtuskäimine on erakordselt kulukas. Ei Tallinna Vesi ega Eesti riik taha viis aastat kestnud vaidluse peale kulunud summasid avaldada, kuid jutt käib miljonitest eurodest. Nõnda tähendab vaidluse lõpp kokkuvõttes küll ülisuuri kulusid, lahendi õigusruumi korraldav väärtus on aga küsitav. Seda enam, et vaidlus puudutab tariifide metoodikat 2020. aastani – mis pärast seda saab, ei tea praegu keegi.