Eesti Energia ellujäämismäng

Raskustesse sattunud riigifirma Eesti Energia tegi töötajatele ettepaneku vähendada firma ellujäämiseks varem kokku lepitud sotsiaalseid hüvesid. Töötajad keeldusid.

Äripäeva hinnangul on see ilmekas proovikivi korraga nii riigifirmale kui ka ametühingutele. Kaalul on üheaegselt nii ettevõtte saatus kui ka töötajate tulevik. Sisuliselt käib Eesti Energia võitlus ellujäämise nimel, kus piltlikult küsib firma töötajatelt uppudes abikätt, aga nemad keeravad selja ja ütlevad, räägime uuel aastal. Aga siis võib kõnelusteks olla liiga hilja.

Aga alustame algusest. Põhjarannik kirjutas eile, et riigifirma Eesti Energia on pöördunud ametiühingu poole ettepanekuga vähendada keerulise turuolukorra tõttu kehtivates kollektiivlepingutes ettenähtud sotsiaalseid hüvesid. Kaevurite ja energeetikute ametiühingu esimees Vladislav Ponjatovski kinnitas ajalehele, et ei ole nõus alustama läbirääkimisi kehtiva kollektiivlepingu muutmise asjus. “Praegune leping kehtib veel vähem kui aasta järgmise kevadeni ja seda praegu muutma hakata pole mingit mõtet ega vajadust. Läbi hakkame rääkima järgmise kollektiivlepingu tingimusi,” sõnas Ponjatovski.

Eesti Energia sattus majandusraskustesse laias laastus kahel põhjusel. Peamiselt seetõttu, et järsult kukkunud nafta hind muutis õli tootmise põlevkivist peaaegu kasumita tegevuseks, et mitte öelda kahjumlikuks. Lisaks langes ka elektrienergia hind sedavõrd madalale, et ei lase firmal puudujääki n-ö tasa teenida. Ettevõte oli sunnitud oma vara kümnete miljonite eurode väärtuses alla hindama ning sellestki ei piisanud. Sekkus valitsus, mis andis energiafirmale tasude vähenemisega kokku kümnetes miljonites eurodes väärt abi. Ida-Virumaal koondati hiljaaegu sadu töötajaid. Firma käive kukkus mullu 11% ja kasum koguni 75% ning kahanemine jätkub ka tänavu. Ettevõtte reiting on kõigest pügala võrra kõrgemal rämpsust. Nimelt kinnitas reitinguagentuur Moodys Eesti Energia pikaajalise reitingu tasemel Baa3, mis on kõigest üks aste kõrgemal spekulatiivsest ehk rämpsreitingust.

Oma edasises tegevuses on ettevõte nüüd kahvlis. Ühelt poolt on riigifirmal keeruline kulusid kärpida töötajate arvel, neid koondades, sest Ida-Virumaa töötuse näitaja on niigi Eesti suurim ning on põlevkivisektoris valitseva kriisi tõttu suurenenud. Teiselt poolt on firma sunnitud muutuma tõhusamaks, loobuma tegevustest (ja ka töötajatest), mis pole piisavalt kasumlikud. Nii ongi ilmselt tekkinud plaan vähendada kulusid töötajatele, kuid osaliselt – hüvitiste arvel.

Ametühingute jäik seisukoht tähendab firmale ainult halbu valikuid. Kas jätkata raha põletamist või asuda koondama. Aasta aega, hambad ristis, oodata pole äriettevõttel lihtsalt võimalik ega mõistlik.Äripäev soovitab ametühingutel küsida endalt, mis neist ilma ettevõtteta saab. Piltlikult, headel aegadel soovivad töötajad firmaga ühes paadis olla ning saada osa edust, mis vormitakse kollektiivlepingusse.

Kui aga ettevõte satub raskustesse, soovitakse olla eraldi kanuudes, millest üks kihutab kärestikust alla aga teine liugleb laineta veel. Ühest paadist aga kahte kanuud ei saa ning seda pooleks rebides jäävad alles vaid pilpad, mille abil parimal juhul pinnal püsida. Tõsi, võib-olla ongi see ühe ajastu lõpp – nii firmale kui ka töötajatele.