Valus, aga vajalik õppetund

Äripäev kirjutas reedel kaaneloos, kuidas maksuamet on uue taktikaga suutnud võlglaste hulka vähendada. Valus õppetund tuli seadusepügalast, mis pidanuks kelme ettevõtluskeskkonnast eemale hoidma, kuid ei töötanud.

Äripäeva toimetuse meelest tulekski äri- ja ettevõtluskeelu kehtestamise asemel keskenduda rohkem ennetavale tööle. Maksuameti töö pankrotihoiatustega näitab, et ennetus parandab maksekäitumist ja ettevõtluskultuuri. Samas mõistavad ettevõtjad, et pankrot ei pea olema häbiasi, vaid võib olla täiesti vastuvõetav osa ettevõtlusest.

Ilmselt mäletavad Äripäeva püsilugejad selgelt ärimees Oleg Belokrõlovit – mees, kelle kohus mõistis kaks aastat tagasi süüdi 30 miljoni euro suuruses maksupettuses. Ta tasus kelmuse eest veidi üle 2 miljoni euro ning pääses vangistusest ja majandustegevuse keelust. Istus pärast kohtuotsust tagasi valgesse Bentleysse ja sõitis oma teed.

Maksuamet üritas Belokrõlovile peale panna majandustegevuse keeldu, kuid edutult. Selgus, et keeldu saab määrata vaid valdkonnas, kus tehti pättust. Mujal võib edasi tegutseda, sest vastasel juhul rikutaks põhiseaduslikke õigusi. Korralik juhtum, mis peegeldab seadusauke ning jätab valusa õppetunni võlausaldajatele ja ausatele ettevõtjatele.

Maksuamet sai aru, et ettevõtlus- või ärikeelu määramine ei olegi nii tulemusrikas, kui vaja. Kui keelu eesmärk võiks samuti olla ennetav, et ära hoida edasist pahandust, siis tegelikkuses leitakse kiiresti viis, kuidas takistusest ümber põigata. Kui kelm ei tohi enam oma nime ja näoga äri teha, siis leitakse asemele variisik.

Võlgnikega võitlemiseks otsustas riik, et võtab ette pankrotihoiatuse. Ennetav meede, mis ühest küljest ütleb, et kui nüüd jääb ikka võlgnevus üles, siis tuleb minna pankrotti ja avalikku häbiposti. Samas oleneb paljuski ettevõtjast ja tema kultuurilisest kasvatusest, mida pankrot tähendab. Seni on suutnud maksuamet veenda mitut ettevõtjat pankrotihoiatusega, et see on viimane õlekõrs enne pankrotiavaldust. Ehk siis ettevõtja on pärast hoiatust otsustanud ikkagi võlgnevused riigile tasuda.

Sarnast paranevat trendi ei saa kahjuks öelda veel nende kohta, kes on jõudnud pankrotimenetluse etappi, mis järgneb hoiatusele ja pankrotiavaldusele. Pankrotimenetlus tähendab võlausaldajale tihti lootusetust, sest vähesed saavad midagi tagasi. Pigem lõpeb juhtum libalikvideerimise ja raugemisega ning võlausaldajad jäävad tühjade pihkudega. Veelgi enam, kui võlausaldaja tahab ise esitada pankrotiavaldust, siis kohtuskäimiseks kuluv aeg ja raha ei pruugi olla väärt lõpptulemust.

Kindlasti on probleem, et maksejõuetute ettevõtete arv kasvab. Samas tuleb näha positiivset selles, et meie makse- ja ettevõtluskultuur paraneb.

Viimasel ajal tõestas näiteks La Muu, et ette­võtluses pole otsade kokkutõmbamises midagi piinlikku. Ettevõte sulges oma kohviku Viru keskuses ja põhjendas, et “me ei oska kohvikut pidada”. Üht halba peatükki äritegevuses tasubki võtta kui väärtuslikku ettevõtluskoolitust, mis peaks lubama järgmisel korral edu saavutada.

Peaasi on tegutseda ilma sahkerdamata. Aus ja läbipaistev ettevõtja on kõigile hea koostööpartner.