Õudne pakazuhha

Häda seisneb eelkõige selles, et Ida-Virumaa palgatoetus moonutab konkurentsi ja loob – küll lühiajalise – ebavõrdse eelise selle võimalikele kasutajatele. Ebavõrdsus tekib, esiteks, teiste piirkondadega võrreldes: Valgamaa ettevõtja seda toetust ei saa, kui ka kakskümmend töötut korraga palkaks, ometi on Valgamaa registreeritud töötus kohe Ida-Viru kandadel, paari protsendipunkti kaugusel. Teiseks, toetust ei saa need kohalikud ettevõtjad, kes palkavad alla 20 töötaja – kuigi eks oleks ju ka 15 töötu päästmine tagasi tööturule päris kõva sõna? Kolmandaks, suurima ebavõrdsuse all kannatavad väikeettevõtted, kellele 20 inimese palkamine üldse kõne alla ei tulegi. Ometi võib praegune väike ju kord suureks kasvada; ja pealegi – mikroettevõtteid ongi meil ju kõige rohkem. Retooriliselt: kes siis rohkem tuge vajab, väike või suur?

Ettevõtjat ei tõmba

Tänase Äripäeva kaaneloost aga ilmneb, et palgameetmest ongi eelkõige vaimustuses selle looja ehk riik, ettevõtjad sellele üldse tormi ei jooksegi. Peaminister Taavi Rõivas hõiskas viimati sotsiaalmeedias, et masina- ja metallitööstus Shroma loob toetuse abiga 150 uut töökohta – aga ettevõte ise pole selles veel sugugi nii kindel, tegu olevat esialgu ikka ainult mõttega. Ida-Virumaale laienev tekstiilitöötja Delux aga eelistab aga omad plaanid ellu viia ilma toetuseta: kindlam on tööle võtta väljaõppinud õmblejaid kui töötukassas arvel olevaid inimesi, keda peaks nullist peale õpetama. Niigi nappi valikut kitsendab nõue, et kõik 20 uut töötajat peavad olema töötuna arvel olnud pool aastat või rohkem.