Õudne pakazuhha

Häda seisneb eelkõige selles, et Ida-Virumaa palgatoetus moonutab konkurentsi ja loob – küll lühiajalise – ebavõrdse eelise selle võimalikele kasutajatele. Ebavõrdsus tekib, esiteks, teiste piirkondadega võrreldes: Valgamaa ettevõtja seda toetust ei saa, kui ka kakskümmend töötut korraga palkaks, ometi on Valgamaa registreeritud töötus kohe Ida-Viru kandadel, paari protsendipunkti kaugusel. Teiseks, toetust ei saa need kohalikud ettevõtjad, kes palkavad alla 20 töötaja – kuigi eks oleks ju ka 15 töötu päästmine tagasi tööturule päris kõva sõna? Kolmandaks, suurima ebavõrdsuse all kannatavad väikeettevõtted, kellele 20 inimese palkamine üldse kõne alla ei tulegi. Ometi võib praegune väike ju kord suureks kasvada; ja pealegi – mikroettevõtteid ongi meil ju kõige rohkem. Retooriliselt: kes siis rohkem tuge vajab, väike või suur?

Tänase Äripäeva kaaneloost aga ilmneb, et palgameetmest ongi eelkõige vaimustuses selle looja ehk riik, ettevõtjad sellele üldse tormi ei jooksegi. Peaminister Taavi Rõivas hõiskas viimati sotsiaalmeedias, et masina- ja metallitööstus Shroma loob toetuse abiga 150 uut töökohta – aga ettevõte ise pole selles veel sugugi nii kindel, tegu olevat esialgu ikka ainult mõttega. Ida-Virumaale laienev tekstiilitöötja Delux aga eelistab aga omad plaanid ellu viia ilma toetuseta: kindlam on tööle võtta väljaõppinud õmblejaid kui töötukassas arvel olevaid inimesi, keda peaks nullist peale õpetama. Niigi nappi valikut kitsendab nõue, et kõik 20 uut töötajat peavad olema töötuna arvel olnud pool aastat või rohkem.

Samas mõistab toimetus, miks riik sellise meetme kujundamise peale välja läks. Ida-Virumaa töötus on Eesti suurim ja pärast VKG suurkoondamist tajus lai avalikkus tekkinud probleemi täie teravusega. Just teravdatud avalik tähelepanu ajendas valitsust ummisjalu kohapeale tormama ja telekaamerate ees olukorra kärme parandamise lubadusi jagama. See etendus oli aga sügavalt populistlik, sest Ida-Viru töötuse tase on juba aastaid Eesti keskmisest ligi kaks korda kõrgem.Ida-Virumaa on kahtlemata tundlik piirkond ning riigipoolne teadvustamine, et venekeelses infoväljas elavad sealsed töötud võivad muutuda nn julgeolekuohuks, on omal kohal. Selle probleemi lahendamine ei saa aga käia kampaania korras ühelt poolt ja turgu solkides teiselt poolt.

Töökohtade loomise meetme loomine näitab aga, kui vähe usaldab valitsus vaba turgu. Ometi tõendab turg seegi kord, et on turusolkijatest targem. Jaht Ida-Virumaa tööjõule algas hoolimata toetuse rajamise otsuse tegemisest. Kirjutasime juba mais, kuidas mitu ettevõtet on asunud Ida-Virust tööjõudu värbama, tehes seda targalt ja paindlikult – pakkudes näiteks tööjõu bussiga tööle ja koju sõidutamise võimalust.

Mis tahes toetuste puhul näitab elu, et aasta pärast ollakse sealsamas tagasi, kus enne toetuse saamist. Milleks siis raha tuulde loopida?