Ühest rahajagajast piisab

Rahandusministeerium tegi hiljaaegu valitsusele ettepaneku koondada eurorahade jagajad ühtsesse superasutusse, kuid samal ajal tulid vastupakkumisega välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Innove ja Keskkonnainvesteeringute Keskus koondada senised rahajagajate ülesanded neile.

Ministeeriumi plaan koondada kaheksa rakendusüksuse ülesanded tundub loogilise sammuna vähemalt kahel põhjusel: rahvastiku vananemine ja vähenemine ning toetusrahade vähenemine.

Kuna pikas plaanis tuleb praegu arvestada Eestis elavate inimeste arvu vähenemisega, siis tundub ka mõistlik samamoodi tegutseda riigitöötajatega ja neile langevate ülesannetega. Ei ole vaja hoida sama palju inimesi tööl (või isegi juurde palgata), kui riigielanike arv kahaneb. Siin tuleb hoida ikkagi rahvastiku ja riigiametnike suhe tasakaalus.

Teine oluline põhjus on Euroopa Liidu toetusrahad. Kuna on juba ette teada, et struktuurifondidest eraldatava raha hulk Eestile väheneb, siis jääb kätte vähem raha välja jagamiseks ja vähem on vaja neid inimesi, kes otsustavad ja kontrollivad, kellele ja kui palju tuleb toetusi eraldada.

Kui tahame riigireformi läbi viia, siis on vaja ka korralikult hakata kulusid vähendama ja eurotoetuste jagamise struktuuri korrastama. Süsteem, mis ehitati 2003. aastal (13 aastat tagasi), võiks läbida korraliku uuenduskuuri. EASi, KIKi ja Innove ettepanek jätta toetusrahade jagamise ülesanded neile võib tunduda isegi hetkeks asjakohane – vähendada rakendusüksuste arvu kaheksalt kolmele oleks lihtsam üleminek –, ent paljastab kindlasti ka kolme asutuse soovi hoida ennast pildil ja jääda edaspidigi töö tegijaks.

Äripäeva eilne kaanelugu ilmestab, miks vahel on ettevõtjal isegi riikliku toetuse asemel parem edasi minna erasektori investoriga. Aastaid EASist toetust saanud Vähiuuringute Tehnoloogia Arenduskeskus (VTAK) leidis uue partneri Indiast, kes plaanib Eesti ettevõttesse lähiaastatel investeerida miljoneid eurosid ja luua kümneid uusi töökohti, mis on mõeldud kohalikele, mitte väljast sissetoodavatele asjatundjatele.

VTAK väljendas head meelt mitmel põhjusel. Esiteks on investor märksa asjatundlikum valdkonnas, kus ettevõte tegutseb. Teiseks, EASi rahastuse tingimused peletasid välisinvestorid, kuna sihtasutusega kokku leppimata ei tohtinud midagi teha. Kuigi VTAKi teised toetused Euroopa Liidu ja Eesti asutustelt ei ole lõppenud, tuleb välja selge erinevus erainvestoriga koostööl: omavahelised reeglid saab ise paika panna. See tähendab, et ettevõtja ei pea kohanduma toetuse soovide järgi, vaid saab läbi rääkida märksa paindlikumad tingimused, mis võiks kõiki rahuldada.

Ühe asutuse alla koondatavate ülesannetega saaks riik märksa parem ülevaate, kuhu ja kuidas raha kulub. Kindlasti väheneks dubleerivat tööd ja saaks ametnike töö muuta taaskord sammukese tõhusamaks.