Kas üldse vajame pensioniiga?

Mõte vanaduspuhkuse kaotamisest tundub praegu senist kogemust ning praeguse arusaama juures radikaalne, kuid maksab arvestada, et 70aastane ei ole 2040. aastal see, kes ta on täna. Esiteks on ta jõukam kui praegune eakaaslane, see tähendab, et puhata saab siis, kui on soov ja vajadus, ning samal ajal panustada selles, milles on oskuseid ning tahtmist.

Seda põhjusel, et ta on võtnud oma tuleviku enda kätte ja säästnud või investeerinud, sest juba aastaid varem on selgunud, et sissetulekut ühestki riigi toetatud sambast loota ei maksa. Vähe sellest, oskused rikkuses kasvatamisest on jõudnud ka koolidesse ning jõukuse kasvatamisega saab edaspidi alustada oluliselt nooremalt kui seni.

Nii muutuvad Eesti pensionärid järgmise paari aastakümnega aina sarnasemaks Lääne pensionäridega, kes on üks olulisem tarbijagrupp. Neil on raha ja aega selle kulutamiseks. Aina rohkem tekib ka pensionäridele mõeldud teenuseid, mille pakkumisel saab omakorda rakendada neid pensionäre, kes veel soovivad töötada. Juba tegutseb ka Eestis ettevõtteid, kes on eakamate klientide teenindamise tarvis võtnud tööle nende vanusekaaslased. Et aastaid kogunud inimene on väeti ja saamatu, on iganenud arusaam. Me elame järjest kauem ja vanus ei ole takistav tegur. 70. eluaastat ületavaid inimesi paistab silma ka värskest Äripäeva Rikaste TOPi esisajast, mitme ettevõtte omanikena, aga ka tegijatena näiteks investeerimisguru Warren Buffetti firmas.

Elujõulisust kõrges eas hakkab lisama ka tervisehoobade enda kätte haaramine. Areneb abistav meditsiin, kuid levivad ka teadmised, mida süüa, kuidas liikuda ning pinget juhtida aastate lisamiseks.

Osa eelnevast on väljamõeldis. Et nii tõesti läheks, on aga vaja täita mõned eeldused. Esiteks raha nurga alt. Kuigi investeerimisklubid paisuvad ning Eestis toimub sellealane revolutsioon, siis enamik siinsetest peredest tuleb ots otsaga kokku ning säästmiseks või investeerimiseks pole midagi kõrvale panna. Oskustest rääkimata. Et elanikkond vananeb, siis piltlikult öeldes näljaseid suid tuleb järjest juurde. Ent ei esimene ega teine sammas too rikkust ehk loota tasub mitte riigile, vaid iseendale.

Ka Eestis tehtud uuringud näitavad, et ettevõtlusega tegelevad perekonnad on jõukamad. Kui ise ettevõtlusriske ei taha või ei jaksa kanda, saab anda ettevõtjale raha, kes seda kasvataks. Seda nimetatakse investeerimiseks. Kuidas saada rikkaks, peab saama elementaarseks teemaks koolis, miks mitte juba põhikoolis.

Toas istub teinegi elevant ja see puudutab tervist. Esiteks näiteks rasvumine. Kuigi tänavaid ja terviseradu vallutavad järjest enam inimesi, siis sellele pildile mahub ka moodsaks epideemiaks nimetatud haiglaslik ülekaal. Elu on senisest mugavam, füüsilist tööd ja liikumist vähem ning toit ohtralt kättesaadav. Kui varem sümboliseeris paks laps tervist ja jõukust, siis praegu nähakse selles ohtu nii füüsilise kui ka vaimse tervise haigustele, aga see kahandab ka oodatavat eluiga. See omakorda tähendab vähem panust ja rohkem koormust, ka riigile. Järjest enam esineb ka vaimset tervist ehk liikuma panevat jõudu nõrgestavat, mida omakorda saadavad hävitavad sõltuvused. Kuidas teha nii, et me end mugavusega ära ei sandistaks, on hästi elatud aastate lisamiseks oluline lahendamist vajav küsimus.

Kolmas tahk selles teemas on suhtumine. Kogunenud aastates nähakse näiteks tööturul vahel takistust. Eeldatakse, et vajalikke oskuseid või tahet uuega kaasa tulla pole ja nii tõstab tööandja teatud vanuses kandideerijate avaldused juba eos laualt maha. Nii ongi tööga hõivatud vaid marginaalne osa pensionäridest, kuigi paljud neist saaks ja tahaks panustada. Lisaks aitaks see neid ellu kaasatuna hoida, mis jällegi muudab eakama elu sisukamaks ning rõõmsamaks.