Kaljulaidil on eeldused saada väärikaks presidendiks

Tänane riigikogu otsus kinnitada presidendina ametisse Kersti Kaljulaid lõpetab pool aastat kestnud protsessi, mis sai häbiväärse läbikukkumise osaliseks kahe nädala eest valimiskogus. Suhteliselt väikese võimuga ametikoha täitmisele on kulunud üle mõistuse palju aega ja energiat. Loodetavasti on nüüd riigikogul ja erakondadel lõpuks aega tegeleda ka sisulisemate küsimustega. Näiteks majanduskasvuga.

Äripäeva hinnangul on Kersti Kaljulaidil kõik eeldused presidendi rolli väärikalt täita. Seda isegi hoolimata viisist, kuidas ta ametisse sai. Tegemist on küll avalikkusele vähe tuntud inimesega, aga see ei pruugi tingimata olla puudus – see annab tegelikult Kaljulaidile avaramad võimalused oma presidentuuri loovamalt sisuga täita. Teda ei koorma poliitiline taak ja poliitilised suhted. Kontrollikoja liikme koha sai ta omal ajal küll tänu IRLile, seal tehtud hea töö ja kätte võidetud tõsiseltvõetavuse eest on tal põhjust tänulik olla eelkõige iseendale. Tõsiasi, et Kaljulaid on olnud IRLi liige, pole teda varem takistanud kriitiliselt suhtumast kõigisse parteidesse.

Kaljulaid võib jääda küll esialgu rünnatavaks viisi tõttu, kuidas ta ametisse sai, aga ometi tuleb tunnistada, et see on viis, mille seadus ette näeb: kui valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, siis jõuab kogu lugu ringiga tagasi riigikokku. Tõsi, ühe kandidaadiga „valimised“ ei paista ülearu demokraatlikud. Ent jällegi: seegi on praeguse seaduse järgi sallitav. See on üks põhjus valimiskord põhjalikult üle vaadata. Teine on see, et ametisse sai president, kes ei ole kaasa teinud kogu debatti, mis tänu Siim Kallase julgele avalöögile kestis peaaegu pool aastat. Kogutud moraalset kapitali on debatiratta läbinud kandidaatidel kindlasti rohkem kui isikul, kelle peale viimases hädas kokku lepiti.

Seetõttu võiks valimiskogus edaspidi kaaluda varianti, et tühjadel sedelitel ei oleks sellist rolli nagu viimati valimiskogus kujunes, st et neid saaks kasutada valimisvooru nurjamise eesmärgil. Kaaluma peaks ka mustade hobuste välistamist edaspidi valimiskogus, et suurendada võimalust, et presidenditoolile istub edaspidi vaid debati läbinud kandidaat. Valimiskogust tühjade sedelite võimu väljarookimine võiks välistada valimiste tagasijõudmise riigikokku. Eks võib ju kaaluda ka otsevalimisi – kuigi Äripäevale tundub mõistlikum arutleda küsimuse üle, kas meil on ikka üldse presidenti vaja.

Ent kogu sedakorda kehvaks tsirkuseks käändunud valimisprotsess ei ole Kaljulaidi süü. Ta väärib kindlasti tunnustust julguse eest sellises olukorras, nagu pärast ebaõnnestunud valimiskogu kujunes, erakondadele jah öelda. Säästupresident, hädapresident, portselankuju kaminasimsil – kõik need ütlused olid juba kõlanud, ja õigusega. Aga kuidagi pidi see protsess edasi minema, ja ta läks. Veel rohkem segadust ja mõttetut maadejagamist poleks kindlasti olnud Eesti arengu huvides.

Kaljulaidil ei ole seni teadaolevalt kapis luukeresid ja tema esinemised on olnud selged ja konkreetsed. Äripäev loodab, et Kaljulaidist kujuneb sõnakas president, kes räägib seda, mida ta mõtleb. Ja mõtleb seda, mida ta räägib.