Aasta tegijad: Kaljulaid ja Savisaar

„Eesti president tegi juba enne ajalugu, kui tema nimi selgus,“ ütleb Krimelte omanik ja juht Jaan Puusaag. „Paljudele ei meeldi meie presidendivalimiste protsess, aga samas: milline tulemus! Lisaks sellele, et Eesti sai endale hea presidendi, said selgeks paljud muud olulised asjad – arrogantsus maksab kätte ja pill tuleb pika ilu peale.“

Kersti Kaljulaid tuli mängu täiesti üllatuslikult ja tõi presidendiametisse kaasa täiesti uue ja värske pilgu, leiab OEG suuromanik Armin Karu.

Esimese naispresidendi valimine on meie poliitilises kultuuris märgiliselt väga oluline nihe, leiab ABB Eesti juht Bo Henriksson. „Naispresidendi valimine tundub olevat maailma mastaabis midagi erilist, põhjustades diskussioone, aga Eesti lihtsalt tegi selle ära,“ sõnab AdCashi asutaja ja juht Thomas Padovani. „Valis presidendiks kõva tööd tegeva professionaali, mitte poliitiku. Ka USA valis presidendiks mittepoliitiku, mis näitab inimeste vastumeelsust professionaalsete poliitikute suhtes.“

Prisma tegevdirektor Janne Lihavainen väljendab heameelt, et Eesti on endale saanud targa ning väga tugevate väärtuspõhimõtetega presidendi. Kirjanik Olev Remsu meelest annavad Kersti Kaljulaidi esimesed sammud lootust, et viimaks ometi saab selgeks, miks ja kellele on presidendiinstitutsiooni vaja. Vastse majandusministri Kadri Simsoni sõnul tõi Kaljulaid huvitaval kombel kaasa ka kogu poliitilise kultuuri muutmise ning jäise ajastu murdumise Eesti poliitikas. Kaljulaidi kohta on häid sõnu öelda paljudel.

„Lõppeva aasta kõige mõjukam inimene Eestis?“ küsib Postimehe pikaaegne peatoimetaja ja juht Mart Kadastik Äripäeva pärimiste peale. „Edgar Savisaar. Just tema lüüasaamise tagajärjel kukkus Taavi Rõivase valitsus.“

Sel aastal nägime kujukalt, kui palju võib poliitika olla kinni isiksustes, ütleb politoloog Tõnis Saarts. „Savisaare lahkumisega algas Eesti poliitikas justkui uus ajastu: laienesid koalitsioonivalikud ja peaaegu päeva pealt lõppes Reformierakonna seni loomulikuks peetud hegemoonia. Keskerakond on ise muutumas Eesti riiki ebalegitiimseks pidavast jõust tavaliseks põhivooluerakonnaks, kelle asjaajamisstiil on palju avatum ja konstruktiivsem.“

Eestis aastat enim vorminud inimesena nimetab Savisaart ka EKRE juht Mart Helme (arvamuslugu tulekul - toim). „Nii nagu Trumpi tõus avab uued horisondid maailmas, avas Savisaare langus uued horisondid Eestis,“ sõnab ta. „Ise küsimus on, kas Savisaare mantlipärijad neile sülle langenud pärandusega lisaväärtust tootvalt ümber käia oskavad. Esimesed kogemused ei ole selles vallas just entusiasmi sisendavad.“

„Eesti poliitikamaastik oleks võinud olla juba aastaid tagasi mõistlikumalt tasakaalus ja ehk oleks olnud eri poolte vahel rohkem koostööd, võib-olla oleks juba varem arvestatud erinevate gruppide huvidega, ei oleks toimunud nii suurt võõrandumist rahva ja valitsejate vahel,“ arutleb ajakirjanik Kaire Uusen. „Savisaare isik oli aastaid nagu suur kivi augu ees, mis takistas vee voolu ehk sujuvat arengut. Kahjuks ei olnud ei koalitsioonile ega opositsioonile eesmärgiks Eesti jaoks õige ja vajalik, vaid kättemaks või vastaspoolele ärategemine, seda mõlemalt poolt.“ 

Suurettevõtja Ain Hanschmidt peab Eesti selle aasta kõige tähelepanuväärsemaks inimeseks Jüri Ratast. „Ratase tõus Keskerakonna juhiks ning kohe ka peaministriks on temast praktiliselt üle öö teinud kahtlemata Eesti kõige mõjukama poliitiku. Loodan, et ta suudab Eesti viia avatud ja paindliku valitsemise teele ning käivitada soiku jäänud dialoogi ettevõtjate ning poliitikakujundajate vahel. Eesti majandus vajab seda väga.“

Peaminister Jüri Ratase erisugune koalitsioonipartnerite käsitlus ja tema valitsuse soov teha asju teisiti on juba tekitanud ühiskonnas arusaamade turbulentsi, ütleb ettevõtja Olari Taal. „Aga tähelepanuväärseim on peaminister Ratas selle tõttu, et peaaegu oleks ta maandunud pehmele toolile olümpiakomitees. Vaid ühe valijamehe eelistus osutus liblika tiivalöögiks tänaste muutuste käivitamisel.“

Ettevõtja Jaan Puusaag tunnistab, et Ratas on teda üllatanud. „Ootasin, et jätkub samasugune ümmargune udujutt, mida kogu meie poistebänd oma keskmisele valijale ajab,“ põhjendab ta. „Aga Ratas tuli välja ootamatult selge jutuga, nimetas asju oma nimedega, tunnistas vigu, oli otsustav. Loodan, et ta jätkab seda joont.“

IRLi poliitik Kalle Muuli tahaks aasta kõige väljapaistvama poliitiku tiitli anda sotsiaaldemokraatide  esimehele Jevgeni Ossinovskile ja Isamaa ja Res Publica Liidu esimehele Margus Tsahknale. „Mitte kummalegi eraldi, vaid mõlemale koos ja kahe peale üheainsa,“ rõhutab Muuli, „sest just tandemina tegutsedes suutsid nad ära kasutada üksnes üürikeseks ajaks tekkinud harukordse võimaluse saata 17 aastat võimul olnud Reformierakond opositsiooni. Arvatavasti hakatakse selle sammu mõju meie riigi arengule paremini mõistma alles aastate pärast.“

Draamateatri juhile Rein Ojale tundub, et Eestis on 2016. aasta tegija poliitikas ikkagi Siim Kallas, kes esimese presidendikandidaadi kandidaadina algatas arutelude ja läbirääkimiste rea, mis käivitas doominoefekti ja päädis valitsuse vahetusega.

Reformierakonna poliitik Urmas Kruuse peab Eesti kõige tähelepanuväärsemaks inimeseks lõppeval aastal Marina Kaljuranda. „Presidendiks kandideerimisega muutis ta paljuski meie mõttemaailma. Juhatas väga sümpaatselt sisse mõtte naispresidendist ja pani presidendikandidaatidele paika päris kõrge lati.“ Kruusel on kahju, et Kaljurand presidendiks ei saanud. „Tal oli rahva seas väga laialdane toetus. Loodan, et temast saab veel kunagi president. Küll sai presidendi valimise käigus selgeks, et praegune süsteem vajab muutmist.“

Kaubandustööstuskoja juhile Mait Paltsile teeb muret küsimus, millise jälje jätab bürokraatia vähendamise protsessile maksu- ja tolliameti Marek Helmi ning majandusministeeriumi asekantsleri Taavi Kotka siirdumine avalikust sektorist erasektorisse. Ka Telia Eesti juhatuse esimees Tarmo Kärsna tõstab esile Taavi Kotka rolli, tema out-of-box-mõtteviisi ja sihikindlust e-residentsuse käimalükkamisel. Kärsna usub, et e-residentsuse vilju saame maitsta 3-5 aasta pärast.

7. detsembril külastas ülikooli Brasiilia suursaadik Roberto Colin uurimaks võimalikku koostööd Brasiilia ülikoolidega, muuhulgas ka IT-valdkonnas. Ta möönis, et väga vähesed Brasiilias teavad, kus Eesti asub, ja sageli aetakse Baltikum Balkaniga segi, aga tänu Eesti eelmisele presidendile teavad kõik, et Eesti on nutikate ja laia valikuga IT-tehnoloogiate maa. Muud teist palju ei teata, aga piisab sellestki, et olla suurte riikide kõrval tegija ja me sooviks teiega koostööd teha, ütles ta.

Samal õhtul kodus kuulsin uudistest, et president Toomas Hendrik Ilves nimetati möödunud aasta Eesti pressivaenlaseks.

Trumpi valimine oli reaktsioon kõigi nende väärtuste ja trendide vastu, mis on läänemaailma poliitikat ja ühiskonda juba 20 aastat ilmestanud: globaliseerumine, multikultuursus, sallivus, poliitiline korrektsus, tehnokraatlik ja elitistlik poliitikategemise stiil jne. Kui haritud keskklass on seni pigem neid trende tervitanud, siis vahepeal on nad unustanud, et oluline osa ühiskonnast ei tunne end sellises teisenenud maailmas, kus kõik piirid hägustuvad ja homse asjus puudub igasugune kindlus, just eriti koduselt. Need inimesed tahavad tagasi vanu aegu, kus piirid olid paigas nii riikide kui ka ühiskonnagruppide vahel, kus masse köitsid suured ja kõlavad narratiivid, kus poliitika oli lihtne ja arusaadavate valikute tegemise kunst.

Trumpi valimine viitab ka sellele, milliseks võib kujuneda 21. sajandi poliitika. Võimalik, et Trumpi triumf on veel viimane katse maailma turvalisse globaliseerumiseelsesse maailma tagasi pöörata. Kas see õnnestub või ei, näitavad lähimad aastad. Kui see õnnestub, siis võibki aastaga 2016 tähistada uue globaliseerimisvastase laine algust, mis päädib paari aastakümne järel uute barjääride ja müüride ehitamisega nii üleilmses mastaabis kui rahvusriikide sees.

Ei toonud Obama tšeindži, ei meigi Trump Ameerikat greitimaks. Pole tõenäoline, et Trump kohe ja igaks juhuks Nobeli rahupreemia koju toob. Obama vähemasti pingutas takkajärele tublisti, et see ära teenida.

Nobeli kirjanduspreemia minek Bob Dylanile võis olla ka väikest viisi majandussündmus – auhinna väljakuulutamisele järgnenud päevade jooksul mängitasid maailma raadio- ja muud kanalid tõenäoliselt nii palju laureaadi laule, et ta pangakontole võis autoritasusid jõuda määral, mis ületas ühegi senise n-ö tavakirjandusest tulnud premeeritu sissetulekuhüppe. Massikultuuri jõud, mis teha. (Sinijärve pikem arvamuslugu ilmub tuleval nädalal - toim)