Rail Baltic vajab selgeksrääkimist

Rail Balticu kohale koguneb musti pilvi. Täpsem oleks öelda, et Rail Baltic ise kogub musti pilvi, sest raudteeprojekti suhtes avalikus inforuumis järjest jõudu koguva skepsise ja teadmatuse eest ei ole raudteeprojekti vedajatel vastustust kellelegi teisele lükata.

Äripäeva arvates on Rail Balticu juhid oluliselt alahinnanud kommunikatsioonialase tegevuse mõju  projekti käekäigule. Kommunikatsioonialase tegevuse all ei pea me silmas säratu tehnilise asjaajamisjutu tiražeerimist, vaid Rail Balticu käsitlemist väga suure ühiskondliku mõjuga protsessina, millele kehtivad ka kommunikatsiooniajastule omased reeglid ja nõuded. Kogu protsess peab olema igakülgselt avalik ning ka PR-mõttes ebamugava info varjamine võib olla projektile saatuslik.

Rail Baltic mõjutaks olulisel määral kogu Eesti elukeskkonda ning seega on täiesti mõistetav, et projekt inimestele korda läheb. Sellise mahuga projekti puhul tekib mitu kartust, mida ei saa kuidagi pidada inimeste rumaluseks või kellegi pahatahtlikuks ässitamiseks – see on loomulik reaktsioon ja infoajastul on neil emotsioonidel ohtralt võimalusi võimenduda. Loota, et läheb üle, või lihtsalt ignoreerida ei tasu – eelmine aasta tõi eredaid näiteid, kuidas alahinnatud protestimeeleolud osutusid kogu maailma mõjutavateks muudatusteks, nagu Brexit ja Trumpi valimine Ühendriikide presidendiks.

Rail Balticu projekti vedajad ei ole justkui päris kommunikatsiooniajastusse veel jõudnud. See, et isutult aastavanuseid arvutusi korratakse, ei aita tulevikuprojektile toetust koguda. Kui Rail Baltic peab meid tulevikku viima, peab ta ka vastavalt välja paistma ja käituma. See tähendab, et ka kommunikatsioonialaselt peab Rail Baltic olema tulevikutegija. Ei pea kordama piinlikku praamide teekonda, aga ignoreerimine on valikutest halvim.

Äripäev on jätkuvalt selle poolt, et Eesti võiks olla ühendatud tunneliga põhja suunal Soomega ning kiire ja kaasaegse raudteega Euroopa suunal. Sellel ideel on lennukust ja rakendust, ehk vajalikud komponendid on olemas. Muidugi arvestades Eesti ambitsiooni olla tehnoloogialal tipptegijate liigas, võiks raudteeunistuse puhul mitte piirduda kaasaegsusega, vaid püüda siingi astuda pigem tulevikku.

Projektijuhtide lootused näivad olevat sellel, et poliitilisel tasandil on Rail Balticu tulemine otsustatud ning kihagu sotsiaalmeedia ja ajakirjandus oma kihamist, karavan liigub edasi. Poliitikud sõltuvad oma valijatest ning kui viimased enam ei taha raudteed, on poliitikul raske valijatega vastuollu minna. Mitu riigikogu liiget on teatanud oma kõhklustest kogu projekti suhtes või toetab teist trassi läbi Tartu, mitte töös olevat Pärnu kaudu Riiasse planeeritavat.

Poliitilisel tujutusel võib olla veelgi rumalam tagajärg, nn kirik keset küla, kus lubadus lunastatakse sedavõrd lahjal kujul, et unistuste projekti täitumisest ei maksa rääkidagi. Kompromisslahenduse tulemuseks võib olla veelgi rohkem kibestunud ühiskond, ehitusest räsitud looduskeskkond ja keskpärane raudteelahendus täiemahuliste ülalpidamiskuludega.

Suve hakul hankis riik Rail Balticule 200 000 euro eest kommunikatsioonialast abi. Sama summa eest sai EAS Eestile tööriistakasti. Kommunikatsioonivahendite tööriistakast on seega Rail Balticul olemas, seda tuleb nüüd väga usinasti kasutada.