Kui me seda nüüd ei tee, siis ei tee kunagi

Rail Balticu ümber pikemat aega lõõmanud kired tipnevad tõenäoliselt enne kohalikke valimisi, sest paremkonservatiivselt meelestatud elektoraadi pärast võitlevad väikeparteid näevad siin võimalust kergelt poliitilist profiiti lõigata. Projekti tagasipööramist see vaevalt tähendab: eeldatavasti saadab valitsus RB lepingu ratifitseerimise eelnõu riigikokku. Pealegi on kolm Balti riiki kindlalt ühes paadis, mõnevõrra raskusi on küll Poolaga.

EY sel nädalal tutvustatud uuring näitab, et isegi kui kasumini jõudmisega on projektil tõenäoliselt suuri raskusi, on siiski täiesti tõsiseltvõetav selle suures plaanis ja pikaajalises perspektiivis saadav sotsiaalmajanduslik kasu. Projekti hinnanguline sotsiaalmajanduslik tulu 16,2 miljardit eurot peaks üles kaaluma raudtee rajamiseks tehtavad siseriiklikud investeeringud. Peale selle räägib uuring SKTd suurendavast hinnanguliselt 2 miljardi eurosest mõjust.

Kuigi uuringu esmane kommunikatsioon rõhutas kahetsusväärsel kombel vaid Rail Balticu rajamise positiivseid aspekte ja vaikis küsitavamast poolest, pole uuringus praegu teadaoleva põhjal siiski mindud seda teed, et uuringu tellija maksab muusika eest. Ehkki uuringut ennast saab rida-realt lugeda alles järgmisel nädalal, on praegu avalikustatud materjalidest näha, et ilma avaliku rahata ei oleks see projekt elujõuline. Balti riigid loodavad praegu, et Euroopa Liit katab projekti kuludest 85 protsenti ehk siis otsustava ja kandva osa, kuid lõplik liisk on veel langemata.

Plaani kohaselt 2026 tegevust alustava raudtee esimesed viis tegevusaastat kujunevad raskeks, lubab uuring. See on aeg, mil RB vajab eeldatavasti lisaraha, sest vajaliku reisija- ja kaubavoo tekkimine vajab aega. Kõige varem hakkavad tulud kulusid katma alles 2031. aastal – ja kui peaks juhtuma, et projekti ehitus läheb plaanitust näiteks kolmandiku võrra kallimaks, ei jõuagi raudtee mitte kunagi kasumisse. Kui avaliku raha kaasamine ei peaks õnnestuma, ulatuks projekti kogukahjum üüratu 4 miljardi euroni. Selline stsenaarium oleks laastav. Võrdluseks: 2017. aasta riigieelarve kogumahuks on planeeritud 9,42 miljardit eurot. Projekti eeldatav kogumaksumus on 5,8 miljardit eurot kolme Balti riigi peale.

Euroopa Liidu rahastuse saamine on niisiis otsustav: ilma selleta oleksime suures hädas ja kogu ettevõtmine mitte ainult küsitav, vaid ka lootusetu.

Värske uuringu olemasolu on kahtlemata positiivne. Vastaste üks olulisi argumente on siiamaani olnud, et korralikke uuringuid pole – seni on olnud viidata vaid aastatetagusele AECOMi uuringule, mille Balti riigid 2010 tellisid. Tollele uuringule on RB vastastel olnud hulgaliselt etteheiteid ja kindlasti on neid ka vastsele uuringule. Torkab silma sõna “hinnanguliselt” kordumine, mis ajendab kindlasti vastaseid küsima, kust te ikkagi need arvud võtate. Sama küsimus tuleb aga esitada ka kõigi nende arvude kohta, millega RB vastased opereerivad.

Samas on selge, et nii pika vinnaga ettevõtmise puhul saamegi rääkida suuresti hinnangutest. Me ei tea täpselt, missugune on majanduskeskkond aastate pärast; me ei saagi täpselt prognoosida, missuguseks kujuneb reisijateveo ja kaubaveo maht. Isegi taristu rajamise hind ei saa olla viimse sendini kivisse raiutud.

Ent kui me seda nüüd ei tee, siis ei tee me seda kunagi. Ilma Euroopa Liidu rahata on see võimatu.