Tootsi ärikahvel: pada sõimab katelt

Eraettevõtjad näevad Eesti Energia plaanis püüda tuult Tootsi rabadelt soovi haarata endale osa taastuvenergia magusast tasust, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Äripäev

tuulepark
Foto: Anti Veermaa

Eesti Energia plaanib rajada riigi toel Tootsi tühjaks kaevandatud rabasse tuulepargi, mis sööks ära olulise erafirmade juba rajatud või rajatavate parkide toetustest. Seetõttu on viimased võtnud kasutusse raskerelvastuse ja asunud rünnakule nii meedias kui ka kohtutes.

Väga raske on otsustada, kellel on õigus, sest tegu on tõelise sasipuntraga, mille lahtiharutamisest saaks kirjutada raamatu ning vaatevinkleid on rohkem, kui on sõrmi ühel käel. Küll aga on see Äripäeva meelest väga ilmekas ja piltlik lugu sellest, kuidas erinevad huvigrupid asju näevad ning tekki enda peale kangutavad.

Tüli juured ulatuvad aega, kui Eesti võttis kohustuse viia oma taastuvenergiatootmise maht 20 protsendile energia kogutootmisest. Nii kehtestati õilsal eesmärgil, kuid ühtlasi ka Urmas Sõõrumaa juhitud ärimeeste lobitöö tulemusel kümme aastat tagasi kõrge taastuvenergia tasu ehk kaudne maks, mis kogutakse energiatarbijatelt. Seejuures on tasude kogumaht kasvanud tosinkond korda, sest selline ärimudel osutus ootamatult (?!) tulusaks. Et plahvatuslikku toetuste kasvu pidurdada, kehtestati tuuleparkidele lisaks toetuste piir 600 GW tunnile aastas.

Tasu jagatakse mitte tuulepargipõhiselt, vaid kehtib põhimõte, kes ees, see mees. Kui määr saab täis, siis rohkem tasu ei jagata. Seni on seda juhtunud vaid üks kord 2015. aastal, samas mullu see täis ei saanudki. Tasude jagamisel on veel üks konks. Nende üsna kõrgele fikseeritud (53,7 eurot/MWh) tasude saamiseks kvalifitseeruvad pargid, mis on rajatud enne 2020. aastat. Pärast seda süsteem muutub.

Toetuste abil tasuvaks

Just seepärast on Eesti Energial nii kiire oma pargi rajamisega ning vaja on olnud isegi riigi- ehk omaniku abi, sest ainuüksi toetused tagavad, et park tasub ära ning nii muutub börsile viidav tütarfima Enefit Taastuvenergia hoobilt rammusamaks tükiks. Ning just samal põhjusel on konkurendid nii vihased, sest hoobilt muutub 600 GW pott väiksemaks ning suure tüki sellest haarab enda alla riiklik hiiglane.

Siin aga peitubki kahvel, kus mõlemal on korraga õigus ja samas ei ole ka. Eesti Energia probleem on seejuures olemuslik. Ta on riigi ainuomandis olev firma, kelle ainuke kasusaaja on riik ehk maksumaksja. Eesti Energia võib ju väita lõputult, et ta on äriettevõte ja tegutseb sarnaselt teistega vabal turul, aga see on vaid pooltõde. Esiteks, ühelgi teisel energiaettevõttel Eestis pole riiklikku seljatagust. Teiseks, miks peaks riigifirma tegutsema turul, kus pole turutõket ehk on elav eraettevõtete konkurents? Kolmandaks, igasugune riiklik seadusemuudatus või abi jätab igal juhul mulje huvide konfliktist. Nii ongi juhtunud, kui valitsus otsustas anda Tootsi ala Eesti Energiale konkursita, mille eraettevõtjad on kohtus vaidlustanud.

Aga peeglisse peaksid vaatama ka energiaettevõtjad, kelle ärimudeli nurgakiviks on maksumaksja raha ning kes võitlevad andunult selle eest, et sellised toetused ei kaoks. Jah, nad on sisenenud sektorisse, mida riik soosis ja soovis, et see areneb, kuid samamoodi on nad teinud kõik, et maksumaksja kulul kasumeid nautida vaatamata sellele, et äri tasub ennast palju madalamal toetustasemel ära. Samuti peaksid nemadki arvestama avalikkuse huvidega. Ka nende huvides peaks olema, et Tootsi hüljatud raba ei jääks piltlikult nelja tuule kätte. Ometi pole teadaolevalt ükski eraettevõtja selle mahajäetud maatüki vastu huvi tundnud. Teisisõnu, väita, et ärimehed on käitunud üdini riigimehelikult pole ka õige. Pada sõimab katelt.

Tootsi ärikahvel: pada sõimab katelt

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised