Riskida võib, aga mitte riigi rahaga

Eesti Raudteest eraldatud kaubavedaja EVR Cargo käsi pole kuigi hästi käinud. Eelmisel aastal kaotas ettevõte käibest viiendiku ja viimased kaks aastat on olnud kahjumis. Seega on loogiline, et ettevõte püüab kahanemist peatada, ja mõistlik on seda teha suunal, kust kasumit võib vähemalt loota. Venemaalt tulevat kaubavoogu EVR Cargo kasvama panna ei saa, seetõttu on vagunirendiäri lootusrikas valik. Seda ühe kui-ga… – kui EVR Cargo oleks erafirma.

Äripäeva hinnangul ei peaks riigifirma Venemaaga seotud riskantse investeeringu probleemi hakkama lahendama mitte sellest vagunite ja Venemaa poolest, vaid riigifirmaks olemise osast.

EVR Cargo puhul on raske leida põhjust, miks see peaks üldse riigifirma olema, vagunid ja remondikojad pole ammu nii strateegilised kui esimese ilmasõja ajal. Ettevõtte vähemusosaluse erastamisest oli juttu eelmise valitsuse ajal, selle valitsuse võimuletuleku alguses ja veel maikuuski. Praegu EVR Cargot erastamise esimeses liinis pole.

Kui mahukas vaguniäri pidi enne erastamist ettevõtet peigmehele kabedamana näitama, siis saab pildi ka teistpidi kokku panna: kaasata erapartner EVR Cargo osaluse vastu uue äri alguses. Kui leidub investor, kes on nõus võtma laenu, tellima Venemaa tehastest vaguneid ja neid suurfirmadele välja rentima, siis läheb tegevus hurraaga edasi. Muret, et tükk riigifirmast antakse käest ära liiga odavalt, leevendab see, et kui käiku läheb halvem stsenaarium, on kaotus jagatud. Kui aga kõik õnnestub, saab järgmiste osade erastamisega juba tõeliselt teenida.

Vagunirendiäri on EVR Cargole hea tegevussuund selgi põhjusel, et see annab tööd juurde ettevõtte remonditöökodadele. Ja kui Venemaa mastaabis pole tuhat vagunit mingi suurus, siis EVR Cargo-le on – seni majandab ettevõte 2500 vaguniga.

Siit tuleb ka üks riskikoht: 35 miljoni suurune investeering on 52miljonilise käibe juures ikkagi üsna suur avantüür. Eraettevõttel oleks sellise projektiga pangast ilmselt keeruline raha saada, aga riigifirmal on ju seljatagune missugune. Päris 35 miljonini ei pruugi asi ka jõuda, sest ettevõtte nõukogu esimees Neeme Jõgi tõmbas plaanile asjaolude selgumiseni pidurit, nimetades kava vastuoluliseks ja riskantseks.

Riskantne on see kahtlemata põhjusel, et tegevus toimub Venemaal. Üks isevalitsejalik otsus ja investeering on kulu. EVR Cargo võib selle kohta omaendagi kogemusest meelde tuletada kahe aasta taguse juhtumi, kui Venemaa keelustas nende Tapa depoos remonditud kaubavagunite kasutamise oma territooriumil, ajendiks vagun, mis rööbastelt maha jooksis.

Samasuguse äkilise otsusega tekitati Venemaal vagunipuudus, kui kõik üle 22 aasta vanad vagunid raudteelt välja praagiti. Keegi ei garanteeri, et mõni järgmine otsus neid rööbastele tagasi ei luba.

Kindel on see, et vaguniäri kommunikatsioon on pehmelt öeldes ebaõnnestunud. Vaguniostu uudis tuli välja juba kuu aega tagasi, aga siis ei leidnud riigifirma juhid aega kavatsuste tagamaade avamiseks. Selle peale, et lähenevate valimiste kontekstis kõik Venemaaga seonduv üles kaevatakse, võinuks siis mõelda. Nüüd on suhtluse jäme ots reformierakondlaste käes ja raudteefirmale jääb ainult enda kaitsmise võimalus.