Kodanikupalk, rikaste lõbu

Kui Eestis peaks olema tahtmist kodanikupalgadebatte sisuliselt pidada, siis tuleks algatuseks kokku leppida, millest me räägime. Suur osa publikust arvab seda sõna kuuldes, et igaühele hakatakse heast-paremast raha peo peale laduma ja tööl käia pole enam tarvis.

Äripäeva hinnangul on kodanikupalgast mõtet rääkida üksnes sotsiaaltoetuste ärakaotamise kontekstis. Nii defineerib seda iseenesest ka kodanikupalga koostajate nimesid mainimata jättev kodanikupalga veebisait, mis deklareerib võitlust vabaduse nimel ja vaesuse vastu. Ajakirjandusest seni läbi käinud mõtteavaldused aga on sotsiaaltoetuste reformimise vajadusest mööda vaadanud, argumenteerides rohkem loosungite ja emotsioonide kui tõsiasjadega.

Tõsiasi on see, et Eesti sotsiaaltoetuste süsteem on helde: viimaste aastate riigieelarvetest on sotsiaaltoetuste peale kulunud üle 30 protsendi. Kuigi osa toetusi, nt puudega inimeste toetus, on vajaduspõhised, on näiteks riigi makstav lapseraha, vanemapalk ja kolmanda lapse toetus tegelikult siiamaani nn helikopteriraha, mida külvates tegeliku vajaduse järele ei pärita. Lapsetoetuste nimetamine demograafiliseks meetmeks asja olemust ei muuda. Mõnevõrra teistsuguses rollis on töötutoetus, mida makstakse töötatud ajal tasutud kindlustusmakse põhiselt ja piiratud aja jooksul. Täiesti eriline maailma kontekstis on meie vanemapalk, mille paindlikumaks reformimine on õnneks alanud – küsimuse alla selle kord Reformierakonna kehtestatud toetuse vajadust ei söanda seada ükski erakond, sest kord antu tagasivõtmine käib ikka suure kisa ja valuga.

Eestile omane sotsiaaltoetuste süsteem eeldab enese ümber bürokraatlikku aparaati, mille ärakaotamine ja asendamine kodanikupalga süsteemiga võiks ju teoreetiliselt mõistlikki olla. Seda siiski peamiselt teoreetiliselt, eriti kuni mõeldava reformi rahaline pool on läbi arvutamata. Nii paistab Vabaerakonna vastne algatus teema fookusse tõsta pigem populistliku sammu kui tõsiselt võetava debati käivitamisena.

Soome eksperiment alles käib, et selle põhjal mingeid järeldusi teha. Katsetama on asunud ka Hollandi Utrechti linn, seegi üritus on veel tulemuseta. Šveitslased saatsid selle idee eelmisel aastal rahvahääletuse tulemusena üldse ajaloo prügikasti. Keenias ja Ugandas käib eksperimenteerimine heategevusorganisatsioonide rahaga. Vähem on juttu olnud Silicon Valley korraldatud katsetusest Oaklandis Californias, pisikeste valimitega on katsetanud India ja Itaalia. Ent ühtegi edulugu pole ette tuua.

Kodanikupalga ideega mänginud või seda katsetama asunud riikide majandus­inimesed on nentinud, et idee võib ju üllas olla, aga kodanikupalga rahastamiseks kuluvad summad on nii suured, et eeldavad maksude olulist tõstmist. Kui palju tõstmist, sõltub mõistagi sellest, missugusest summast nn tingimusteta põhisissetuleku puhul räägitakse.

Kui kodanikupalka maksab riik, siis maksab seda tegelikult maksumaksja. Küsimusele, miks peaks maksumaksja rahastama mittetöötavate inimeste äraelamist, ei kipu liberaalses parempoolses ilmavaates olema mõistlikku positiivset vastust, isegi mitte robotiseerumise mõju ennetamise vaates. Vähemasti mitte Eesti-suguses riigis, kus sotsiaaltoetusi kombineerides on kahjuks niigi võimalik tööle minemata miinimumpalk kokku saada.