Eesti jääb ehitajaile kitsaks

2014. aastal avaldas Äripäev loo pealkirjaga “Merko sihib Skandinaaviat, Nordecon jääb koju”. Vastsed majandustulemused ütlevad, et Nordeconil tuli teise kvartali tulemusi kokku lüües leppida kahjumiga, Merkol seevastu läks hästi nii kasumi kui ka käibenumbrite suurenemise poolest.

Igale vähegi kasvada soovivale ettevõtjale jääb koduturg paratamatult väikeseks ja siin pole ehitajad mingi erand. Tänavu esimese kvartalis kahanes eestimaise ehitusturu maht rohkem kui 40 miljoni euro võrra. Kohaliku ehitusturu kahanemine on olnud viimaste aastate trend ning alles tänavusi näitajaid tagantjärele kokku lüües saab öelda, kas on õigustatud ettevõtjate lootus, et tänavu hakkavad mahud pigem kasvama. Silma järgi hinnates, et “Tallinn on ju kraanasid täis”, võib kergesti puusse panna.

Kindlasti on aga õigus olnud nendel ehitusettevõtetel, kes on koduturu kitsust adudes asunud suuremate ja kaugemate turgude järele ringi vaatama. Merko on lepingute portfelli suurendanud eeskätt Lätis, aktiivsed ollakse ka Leedus. Tegelikult on Nordecongi välisturgudel tegev: Ukraina asjus ei paista ettevõte ise ülearu optimistlik olevat, Soome ja Rootsiga seotakse suuremaid lootusi, ent suuri mahtusid ja erilisi õnnestumisi pole veel praegu ette näidata. 

Nordeconi saatesõnad värsketele numbritele reedavad mõningast pettumust kohalikus turuolukorras: riiklike tellijate investeeringud ei suurene, turul on liiga palju keskmise suurusega ettevõtteid, ebaausat konkurentsi on palju, oskustööjõudu napib ja takkapihta ei suurene ehitusturgu puudutavate tõukefondide toetused. 

Kõlab natuke nagu “küll kärss kärnas, küll maa külmand” – aga tõsi on see, et ehitusturul on konkurents tihe ja teisedki ette toodud väited pole ju valed. Nõnda jääb neil, kes siia ära ei mahu, aga ehitada tahavad, paratamatult üle oma oskusi või võimeid realiseerida seal, kus nende järele on enam nõudlust kui kohalikul maakamaral.

Välisturgudele minekut on ettevõtetele muidugi kerge soovitada, sinna päriselt minna ja seal kasumeid teenima hakata on hulga keerulisem. Kõik Eestist välja laienenud ehitusettevõtjad tunnistavad, et uusi tulijaid ei oodata pikisilmi mitte kuskil, konkurents on kõva ja müüa on tublisti keerulisem kui Eestis. Selleks, et kohalike kõrval kanda kinnitada, tuleb kõigepealt enda suhtes usaldus tekitada – see on aga töö, mis võib võtta aastaid. Ehitusturg on hinnakeskne igal pool, mitte ainult Eestis. Paljud probleemid, millega kohalikud ehitajad maadlevad, on aga meil teiste, eriti Euroopa riikidega, ühised. Maru Ehitus aga näiteks on Soomes ja Rootsis hästi kanna maha saanud.

Ent miks mõelda ainult traditsiooniliste ekspordipartnerite peale. Hiina ja India on kaugel, aga see-eest suured ja kasvavad kiiresti. Saare Erek ASi tegevjuht Kaarel Väer on kolme aastaga esimesed viljad Hiinas küpseks kasvatanud ja võib mõne nüüd noppida. Kolme aastaga sisse tallatud teed pidi saavad järele minna ehk teisedki puitmajade ja kõigi teiste ehitiste rajamise meistrid.

Kohalikul turul aga tähendab ehitusettevõtjate välisturgudele minek eeldatavasti hinnatõusu, nõnda nagu see on juba teoks saanud infotehnoloogiasektoris. Omalt poolt kütab hinnatõusu ka kvalifitseeritud tööjõu nappus, mis sunnib kõrgemat palka maksma.