Paist ei piisa, proovime priske rahaga

Kui soovime olla edukad, siis tuleb haridusse märgatavalt rohkem ja radikaalsemalt panustada.

Alustame murekohtadest. Kolmapäeval kirjutas Eesti Päevaleht, et Euroopaga võrreldes on Eesti õpetajad kõige vanemad, pensionieelikutest õpetajaid on kaks korda rohkem kui alla 30aastaseid. Üle 60aastaseid õpetajaid on 4165, alla 30aastaseid 2465. See trend on väga murettekitav ja viitab, et varsti võib õpetajate puudus muutuda senisest veelgi tõsisemaks probleemiks.

Õpetaja elukutse ei ole noorte hulgas popp, sest on tekkinud veendumus, et õpetajad on alamakstud ning töö ise keeruline. Sellise kuvandi tekkimine on olnud paratamatu, sest suhtumine õpetajate palgatõusu on alles viimastel aastatel oluliselt muutunud.

Riigieelarvestrateegias on aastateks 2018-2021 õpetajate keskmise palga tõusuks mõeldud summaks arvestatud 246 miljonit eurot. See raha suunatakse koolide omanike ehk omavalitsuste vahendusel täiendavalt õpetajatele, et õpetajate keskmine palk kasvaks 120 protsendini Eesti keskmisest palgast. 2016. aastal oli munitsipaalkooli õpetaja keskmine brutokuupalk 1206 eurot, keskmine brutopalk oli samal ajal Eestis 1146 eurot.

Hiljuti avaldatud Emori uuringust selgus, et gümnasistidest sooviks õpetajana töötada ainult 16% ja kui praegused õpetajad saaksid oma elukutset uuesti valida, siis 55% valiks mõne teise ameti.

Paljud õpetajad töötavad osalise koormusega. Näiteks on haridus- ja teadusministeeriumi andmetel üldhariduskoolides õpetajate arv kokku 14 581, kuid ametikohti on ainul 12 067. Keskmiselt on õpetajate koormus 83%. Osaline töökoormus on tingitud muu hulgas sellest, et õpetajad keskenduvad ainult ühele valdkonnale ehk liiga palju õpetajaid õpetab ainult ühte ainet korraga.

Millised võiksid olla kirjeldatud probleemide lahendused? Kõige tõhusamad abinõud on Äripäeva arvates raha ja tsentraliseerimine. Üldhariduskoolide arengu eest vastutavad praegu omavalitsused, kelle majanduslik võimekus ja motivatsioon midagi muuta on olnud erinev. Riigigümnaasiumide loomine tõmbekeskustesse ning haldusterritoriaalne reform on olnud küll samm õiges suunas, kuid poliitikud peavad olema veelgi radikaalsemad. Eesti on nii väike, et koolivõrgu arendamine ei saa lähtuda omavalitsuse piiridest.

Teine kirjeldatud probleemide lahendus on õpetaja elukutse väärtustamine. See kõlab küll triviaalsena, kuid siin on ainus tõhus vahend raha. Eesmärk kergitada õpetajate palk 120% keskmisest palgast on mage. Kui see eesmärk oleks saavutatud juba praegu, oleks õpetajate keskmine palk 1500 eurot. Selline tase tööle soovijatest koolimajade uste taha järjekorda ei tekita.

Selle, kui suur õpetajate palk täpselt peaks olema, saab kindlaks teha kahe näitaja järgi: tung õpetajaks õppimise vastu ning õpetajate protsendi vähenemine, kes teisel katsel mõne teise eriala valiks.