Haip või mitte, aga kipub väsima

Majandusministeeriumi nõunik Mihkel Loide ütles eelmise aastal, et kui meil oleks 30 000 e-residenti, võiks see meile tähendada 60 miljoni euro Eestisse jäämist aastas, st ühe e-residendi siia jäetavaks tuluks on eeldatud aastas 2000 eurot. E-residentsuse programmi juht Kaspar Korjus aga on öelnud, et e-residentide loodud ettevõtted jätavad Eestisse kaudsete tuludena keskmiselt 4300 eurot aastas. E-residentsuse isaks peetav Taavi Kotka, endine majandusministeeriumi IT-asekantsler, on eelmisel aastal öelnud, et tänu ühe e-residendi ettevõttele saame 362 eurot. Tänase seisuga on e-residente üle 23 000, nad on loonud üle kolme tuhande ettevõtte ning Korjuse andmetel on riigi tulu 2015 jaanuarist kuni 2017 augustini olnud 2,8 miljonit eurot. Kotka idee on olnud leida 10 miljonit e-residenti – ambitsioonide puudumises ei saa seda ettevõtmist kohe kindlasti süüdistada.

Arvestades, et projekt on napilt mõneaastane, ei saa rehkenduste eelduslikkust ja umbmäärasust pahaks panna, seda enam, et mainekujunduslikult on projekti võimatu alahinnata. Keerulisem on aga kõigi praktiliste probleemide lahendamine, mida meeletu aplombiga alustatud ettevõtmine endaga kaasa toob.

Pankadele lisatöö

Pankadele on e-residentide tuvastamine kaasa toonud hulga lisatööd ja tubli peavalu. Pangad, mille tegevus käib finantsinspektsiooni karmi järelevalve all ja rangetes seaduslikes raamides, peavad mitteresidentide – ja e-resident on mitteresident – teenindamisel lähtuma tunne-oma-klienti-printsiibist. E-residentide puhul on vastavaid nõudeid täita tunduvalt keerulisem kui residentide puhul, ja see on ka põhjus, miks pangad on e-residentide suhtes tõrksaks muutunud. Kui mõni eksootiliselt riigist pärit e-resident tahab siinse panga kaudu raha pesta, siis on pangal suur jama kaelas, loomulikult seda ei soovita. Nii võib mõnel juhul olla lihtsam aeganõudva taustatöö tegemisele käega lüüa ning jaa asemel ei öelda – rahapesuriskid on suured ja tõsised. Võib vaid ette kujutada, mismoodi hakkavad siinsed kohalikud pangad toime saama kümne miljoni e-residendi tausta tuvastamisega ja nende äridega kursis olemisega, et vältida hiigeltrahve, mida selle kohustuse eiramine kaasa toob. Rain Lõhmusel pankurina on selle ülesande raskusest adekvaatne ettekujutus.

E-residentide poolt vaadates on aga küsimus selles, missuguseid teenuseid nad kaasa saavad. Veel eelmisel aastal tunnistas Kotka isegi, et e-residentsus vajab tõeliseks õnnestumiseks oluliselt rohkem sobivaid tooteid ja teenuseid, kui neid siinsetel ettevõtetel praegu pakkuda on. Ettevõtjate vaimustus e-residentidele sobilike teenuste pakkumisel pole senimaani olnud ülearu suur. Kas saab elulooma Kaspar Korjuse estcoini ideest, on esialgu vara hinnata: idee on alles värske, avalik debatt algstaadiumis ning vajab peale julgete mõtlejate ka kõvasid tegijaid ja seaduslikke raame, mille loomine käib oluliselt aeglasemalt, kui sünnivad suured mõtted.